See kehtis ainult Liivimaa kubermangus ja Ek ei kehtinud, kontroll seaduse täitmise üle oli nõrk. Katerariina 2. aega jäi ka asehaldusaeg 1783-1796. Siinsed alad erinesid teiste Vene aldest. Vene mõisnikud siin ei saanud maad omada ja see tekitas küsimusi. Sellel ajal muutus Eesti alade valitsemine väga sarnaseks teiste alade valitsemisega, selleks ajaks kaotati Balti erikord. Kuna Katariina kartis, et mõisnikele ei meeldi see asehalduse aeg, selleks nimetati mõisnikud läänimõisate pärusvalduseks. Põhm läänist muutusid alloodideks. Eestimaa ja Liivimaa kubermangule pandi ühine asehaldur, kes oli kubermeeridest kõrgem. Põhja-Eestis loodi juurde Paldiski maakond (Harjumaa ja Haapsalu arvelt) [Paldiski mk on asehaldusaja tunnus]. Liivimaa kubermangus Pärnu maakond jagati kaheks (eraldati Viljandimaakond) Tartu omast Võru, Riia mk Valmiera mk ja Võnnu mk-st Valga. Viimased 4 mk säilisid ka pärast asehaldusaega
vahelistesse suhetesse, kuid Browne võttis selle siiski vastu. -) Seda seadust tuntakse kui positiivsed määrused või Browne patent. *) Talupojal oli selle järgi õigus vallasvarale. *) Mõisakoormistele seati ülempiirid. *) Mõisniku kodukariõigust piirati kolmekümne vitsahoobini. *) Talupojal oli õigus mõisnikku kohtusse kaevata. -) Nii kergendati mõnevõrra Liivimaa kubermangu talupoegade olukorda. * Asehalduskord kestis 1783-96. -) Asehalduse ajal toimusid osad haldusmuutused *) Loodi Paldiskimaakond, mis eksisteeris vaid kolmteist aastat. *) Liivimaal tehtud muutused jäid püsima ka pärast asehalduskorda: Pärnu maakonnast eraldati Viljandi maakond; Tartu maakonnast eraldati Võru maakond; Riia maakonnast eraldati Valmiera maakond ning Võnnu maakonnast eraldati Valga maakond. -) Eesti aladele tekkis kaks uut linna: Paldiski ja Võru.
Väljaveoartikkel peamine 18 saj oli teravili. Maakaubandus- Üldistavalt võib öelda, et maakaubandust kamiitsesid kõikvüimalikud piirangud, reeglid oliddetailselt välja töötatud. Selle eesmärgiks oli kauplemist maal piirata, et kauplemine toimiks rohkem linnades linnade kontrolli all. Sõbrakaubandus- talupoeg suhtels linnas mingi kaupmehega, viis oma kauba sellele ja ostis tema käest ka endale vajaliku kauba. Vajadusel sai ka võlgu võtta. Asehalduse ajal maakaubanduse reegleid lihtustati oluliselt, need jäid ka püsima hilejm 19 saj oluliselt. Peamiteks kauplemiskohtadeks olid linnad, oluline oli ka erinevate laatade tähtsus (ntks Tartu laat). Käsitöö ja tööndus- Käsitöö osas erilisi uuendusi ei toimunud 18 saj, jätkuvalt kehtis tsunfi kord, käsitöölise dpidid kuuluma kindlasse tsunfi. See piiras selgelt ettevõtlust ja selle vabadust. Maapiirkondades oli aga tegelikkus teistsugune, oli käsitööliseid, kes ei
annaabi.ee 
