eelnõusid hääletusele; jälgisid otsuste täitmist; korraldasid kõrgemate ametnike (magistraatide) valimisi. Praetor: juriidiline funktsioon, ilma õiguseta ise otsuseid langetada; võttis vastu hagiavaldusi, andis neile hinnangu; oli eesistuja kohtukolleegiumides, mis langetasid otsuse. Juhtis vajadusel senati- ja rahvakoosolekuid, juhtis leegione. Pärast ametiaja lõppu asehaldurina mingis provintsis. Tribunus plebis: -490, pleebsi esindav ametnik: kaitses plebeide huve; tema isik ja vara puutumatu. võis rahvakoosolekuid kokku kutsuda 6) Censor ja censio; census neil oli võim nimetada keegi „ebaväärikaks“ tsensoreiks valiti auväärseid, oma karjääri lõpul olevaid inimesi (tavaliselt endisi konsuleid), kel polnud kellegagi konflikte
Selle tulemusel kinnitati Pompeiuse idaprovintsid ning jagati maad tema veteranidele. Caesar valiti 59 eKr konsuliks ja pärast seda Gallia provintside (L-Pr) asehalduriks. Cicero sunniti pagema. Caesari sõjad Gallias; 58-49 eKr vallutas Caesar Gallia tänu sellele, et sekkus killunenud keldi hõimuse omavahelistesse suhetesse. Igasugused sõjaretked piirkonnas, surus maha ülestõusu. Sõjaretkedega koolitas Caesar endale võitlustes kogenud ja ustavad väed. Crassuse surm 53 eKr: Süüria asehaldurina ründas Partia riiki, kaotas ja langes. Roomas pingestasid olukorda kokkupõrkeid populaare ja optimaate toetavate jõukude vahel. Senat ei suutnud korda tagada ja otsis toetust Pompeiuselt, kelle suhted Caesariga halvenesid pärast naise (Caesari tütre) Julia surma. Optimaatidega leppinud Pompeius valiti 52. aastaks eKr erakorraliselt ainuisikuliseks konsuliks, samal ajal kui Caesari nõue, et ta Gallia volituste lõppedes otse konsuliks valitaks, lükati tagasi
Soov Prantsusmaa ühtsust säilitada sundis kuningat Pärtliööd kahetsema ning hugenottidele mingilgi määral vastu tulema. 1576. aasta Beaulieu ediktiga, mis lõpetas viienda hugenottide sõja, taastati usuvabadus. Leppimatud katoliiklased lõid nüüd vastukaaluks oma liiga (Ligue de défence de la Sainte Eglise Catholique), mille etteotsa sai Henri Guise. Olukorra muutis katoliiklaste jaoks veelgi ärevamaks viimase Katariina di Medici poja, Madalmaade põhjaprovintside asehaldurina tegutsenud François surm 1584. aastal, mis olukorras, kus võimuloleval kuningal järeltulijaid polnud, andis troonipärija õigused Navarra Henrile. Pärtliööst katoliku usu vastuvõtmise teel pääsenud Henri vahetas taas usku ning temast sai Lõuna-Prantsusmaa hugenottide liider. Järgnes viimane, kaheksas ja pikim hugenottide sõdadest Kolme Henri sõda (158489), kus osapoolteks olid kuningas Henri III, troonipärija õigustes Navarra Henri ning katoliiklaste juht
annaabi.ee 
