Korrapäraseid kehi mõõdeti joonalaua või nihikuga. Kehadel mõõdeti kõiki kolme külge (a, b, h) kolmest erinevast kohast, seejärel arvutati iga külje jaoks keskmine mõõt. Mõõdeti väljalõigete suurused. Keskmiste mõõtude korrutisega arvutati keha maht valemiga (1) ning väljalõigetega kehade puhul lahutati sellest maha väljalõike suurus. Seejärel kaaluti kehad laboratoorsel kaalul täpsusega 0,01 g. Peale seda arvutatakse keha tihedus arvutusvalemiga (2). Valem 1. V = a* b * h V proovikeha maht, a keha pikkus, b keha laius, h keha kõrgus Valem 2. = (m / V) * 1000 materjali tihedus, m proovikeha mass õhus, V proovikeha maht 4.2 Ebakorrapärase kujuga kehade katsemeetodi kirjeldus. Ebakorrapärase kujuga kehade tiheduse määramiseks kaalutakse proovikeha nii õhus kui ka vedelikus. Kuna proovikeha mahu määramiseks on vajalik tema kaalumine vedelikus, sõltub
Korrapäraseid kehi mõõdeti joonalaua või nihikuga. Kehadel mõõdeti kõiki kolme külge kolm korda (a, b, h), seejärel arvutati iga külje jaoks keskmine mõõt. Mõõdeti väljalõigete suurused. Keskmiste mõõtude korrutisega arvutati keha maht valemiga (1) ning väljalõigetega kehade puhul lahutati sellest maha väljalõike suurus. Seejärel kaaluti kehad laboratoorsel kaalul täpsusega 0,01 g. Peale seda arvutatakse keha tihedus arvutusvalemiga (2). Mõõtmis ja arvutustulemused on toodud tabelis nr. 1.1. Valem 1. V = a* b * h V keha maht [cm3] a pikkus [mm] b laius [mm] h kõrgus [mm] Valem 2. = (m / V) * 1000 materjali tihedus [kg/m3] m proovikeha mass õhus[g] V proovikeha maht [m3] 1 3
l Peale tavalise kiiruse ehk joonkiiruse (v= ) iseloomustatakse ringliikumist ka suurusega t nurkkiirus (ω-oomega). Nurkkiirus on füüsikaline suurus, mis näitab kui suure pöördenurga sooritab keha mistahes punktini kujutatud raadiusvektor ajaühikus. Valem: l r l (ühik 1rad/s) Asendades φ tema arvutusvalemiga, saame , kus võime t t t v asndada suurusega v. Seega saame seose nurkkiiruse ja joonkiiruse vahel: (kiiruse r avaldamisel v=ω·r) Tiirlemis-, pöörlemis- ehk võnkeperioodiks nimetatakse aega, mis kulub ühe tiiru, pöörde
N¨ uu ¨d vaatleme teist- pidist teisendust, st m¨a¨aratud integraali saamist m¨a¨aramata integraalist. Konkreetselt olgu F funktsiooni f algfunktsioon, st F on u ¨ks konkreetne funktsioon m¨a¨aramata integraaliga f (x)dx antud funktsioonide perest. Esi- tame k¨usimuse: kuidas oleks v~oimalik sellisel juhul arvutada m¨a¨aratud integraal b a f (x)dx? Vastuse koos arvutusvalemiga annab j¨argmine teoreem. Teoreem 5.4 (Newton-Leibnitzi valem). Kui F on pideva funktsiooni f algfunktsioon l~ oigul [a, b], siis kehtib valem b b f (x)dx = F (b) - F (a) =: F (x) a . (5.24) a T~oestus. Teoreemi eelduse kohaselt on F funktsiooni f algfunktsioon l~oigul
N¨ uu ¨d vaatleme teist- pidist teisendust, st m¨a¨aratud integraali saamist m¨a¨aramata integraalist. Konkreetselt olgu F funktsiooni f algfunktsioon, st F on u ¨ks konkreetne funktsioon m¨a¨aramata integraaliga f (x)dx antud funktsioonide perest. Esi- tame k¨ usimuse: kuidas oleks v~oimalik sellisel juhul arvutada m¨a¨aratud integraal b a f (x)dx? Vastuse koos arvutusvalemiga annab j¨argmine teoreem. Teoreem 5.4 (Newton-Leibnitzi valem). Kui F on pideva funktsiooni f algfunktsioon l~ oigul [a, b], siis kehtib valem b b f (x)dx = F (b) - F (a) =: F (x) a . (5.24) a T~oestus
annaabi.ee 
