"Puudutus" (1981) ja "Salateadvus" (1983). Kogud avaldati ajakirjas Noorus. Kareva olinoorte hulgas väga populaarne ja muutus omamoodi kultuspoetessiks. Tema luule on kirkalt isikupärane ja kannab endas sügavat sõnumit. Kareva astus illusioonideta maailma ja on algusest peale selgelt indiviidikeskne lüürik. Tema esimesed luuletused paistavad silma mängleva stiili ja iroonia poolest lähiümbruse vaatlemisel. Sama uurivalt ja arvustavalt vaatleb ta ennastki kõrvalt. T akirjutab küll lihtsates lausetes, kuid need väljendavad muret inimsuhete pinnapealsuse pärast. Hiljem kirjutab Kareva peamiselt iseenesest; mõnikord on luuletused nagu pihtimused, kus välismaailmastki räägitakse nii, nagu autor seda tunnetab. Armastus on Kareva luuletustes peamine teema, see on olemise mõte ja algtingimus ning suurim inimlik lähedus üldse. Lisaks armastusele kirjutab Doris Kareva humaaansest valgusest ja pühadusest ning inimolemuse
vestlemise ajal päevalilleseemneid. 3. Vestmann- Uhke ning võimukas ärimees, kes oli harjunud saama, mida tahab. Teistest üleolev ning auahne. Ta kõnelaad oli üpriski jäik, kuid kindel. Suhtus teistesse kriitiliselt, eriti Sanderi vastu, sest Vestmann pidas õige mehe tööks ehitus- ja äritegevust, mitte aga kirjanikuks olemist. Vestmann tähtsustas väga rahanduslikku edu ning kuulsust ning talle oli tähtis, mis temast mõeldakse. Teised suhtusid Vestmanni arvustavalt, ta käitumise ja otsekohesuse pärast, kuid pidasid teda väga auväärseks inimeseks. Ta riietus alati soliidselt, kandis suvepalitut, kübarat ning hõbenupuga keppi, et näidata, kui võimukas ta on. Sander- valelik ning silmakirjalik. Ta võttis kogu au endale raamatu eest, mida ta ise ei kirjutanudki. Valetas palju ning teeskles, et on luuletaja. Suhtus teistesse alandlikult ja lipitsevalt, näiteks täitis oma naise igat käsku, kui too midagi tahtis, siis ta ka tegi
saab. Kuna kodus oli tööjõudu küllaldaselt ja poiss tundus vanematele vaimselt võimekana, otsustati ta esialgu saata Viljandisse vanema venna juurde, kes töötas tislerisellina. Meistri loaga sai ta eluasemeks nurgakese töötoas, kus vend õpetas talle pisut saksa keelt ja arvutamist, millele paari kuu pärast järgnes õppeaeg linna algkoolis. Uus võõras ümbrus pakkus poisile palju huvi, kasvatas teatavat iseseisvust ja õpetas elule arvustavalt vaatama. Õppeaeg algkoolis jäi aga lühikeseks, sest varsti suri kooli ainuke õpetaja, aga uut tema asemele niipea ie leitud. Alles järgmisel sügisel võis ta isa ja venna ühisel hoolitsusel alustatud õppimist jätkata, seekord juba kreiskoolis (maakonnakoolis). Siin aga toimus õppetöö täielikult saksa keeles, mis tegi poisile suuri raskusi, kuigi ta oli igati virk ja hoolas. Nagu paljud teised tol ajal, tuupis ta õppetükid lihtsalt pähe, ilma, et
saab. Kuna kodus oli tööjõudu küllaldaselt ja poiss tundus vanematele vaimselt võimekana, otsustati ta esialgu saata Viljandisse vanema venna juurde, kes töötas tislerisellina. Meistri loaga sai ta eluasemeks nurgakese töötoas, kus vend õpetas talle pisut saksa keelt ja arvutamist, millele paari kuu pärast järgnes õppeaeg linna algkoolis. Uus võõras ümbrus pakkus poisile palju huvi, kasvatas teatavat iseseisvust ja õpetas elule arvustavalt vaatama. Õppeaeg algkoolis jäi aga lühikeseks, sest varsti suri kooli ainuke õpetaja, aga uut tema asemele niipea ie leitud. Alles järgmisel sügisel võis ta isa ja venna ühisel hoolitsusel alustatud õppimist jätkata, seekord juba kreiskoolis (maakonnakoolis). Siin aga toimus õppetöö täielikult saksa keeles, mis tegi poisile suuri raskusi, kuigi ta oli igati virk ja hoolas. Nagu paljud teised tol ajal, tuupis ta õppetükid lihtsalt pähe, ilma, et
Tean ainult, et see on Tom Sawyeri maitse järgi.» «Oh, mine nüüd, sa ei taha ometi öelda, et see sulle meeldib?» Pintsel liikus edasi. «Meeldib? Noh, ma ei tea, miks ei peaks see mulle meeldima. Seda ei juhtu ju iga päev, et üks poiss saab planku värvida.» See näitas asja hoopis uues valguses. Ben jättis õuna-söömise. Tom tõmbas oma pintslit suurejooneliselt edasi-tagasi, astus sammu tahapoole, et tulemusi vaadelda, parandas pisut siin ja seal ja silmitses uuesti arvustavalt. Ben jälgis iga liigutust, tema huvi kasvas 19 järjest, töö hakkas talle ikka enam meeldima. Viimaks ütles ta: «Kuule, Tom, las ma värvin ka natuke.» Tom kaalutles; kavatses juba nõustuda, kuid muutis siis meelt: «Ei, ei; arvan, see ei lähe, Ben. Saad aru, tädi Polly on väga nõudlik selle aia suhtes -- just siin, tänava pool, tead. Kui see oleks õuepoolne plank, siis ei oleks ei mul ega ka tädil midagi selle vastu. Aga sellele
annaabi.ee 
