7. Kuidas raamat lõppes? 8. Milline on raamatu sõnakasutus? 9. Mis sulle kõige rohkem meeldis? 10. Mida uut said raamatu kohta teada? 11. Kas soovitad seda raamatut teistelegi? Kellele? Miks? 12. Kas loetud raamat oli romaan või jutustus? Mille põhjal seda järeldad? Allikas: Kuna Baas ütleb enda kohta: "Pigem on ta oma olemuselt sarnane avalikule lugemispäevikule." ja annab lahkelt nõu, siis õpime ka siit: Abiks algajale arvustajale. Aga kõige ilusam õpetus on ikkagi siin: Raamatuid lugedes täidetakse lugemispäevikut. Lugemispäevikusse märgitakse teose autor, pealkiri, tegelased, oma arvamus raamatu kohta. Joonistatakse illustratsioon, lisatakse katkend. Lihtne, selge ja kõikehõlmav. Illustratsioon on olemas (esikaane näol) ja mõnikord katkend ka. Seda, et teises klassis õpitust elus kõige rohkem kasu on, peaks igal minuvanusel täiskasvanul selge olema.
Peaks vbolla veel kordama – need “tundmatud” noored laulsid NII HÄSTI. Tantsud. Tantsuline pool on selle muusikali puhul muidugi teine väga oluline osa. Mõeldes selle peale, mis ajastust lugu räägib, on väga oluline, et kõik need tollal väga ebatsensuursed puusanõksud sees oleksid, aga et efekti saavutamiseks tuleb midagi muidugi lisada, et tänapäeva vaataja tolleaegset “piinlikkust” võiks tunda. (Seega siinkohal ütlen vastu Tartu Postimehe arvustajale, kes leidis, et arvestades sihtrühma “varateismelised” olid liigutused kohatud). Lavakujundus. Jõuangi lavakujunduse juurde. Seda pelgasin enne ehk kõige rohkem – kas on tabatud seda laetust, mis filmis või mis peaks olema selle looga seotud. Samas ei tohiks see kopeerida filmi, vaid peaks pakkuma midagi muud, aga sama laenguga. Ja tõesti – lavakujundus oli väga õnnestunud! Auto, mis jagunes vajadusel pooleks ja mille osi sai vastavalt vajadusele rekvisiitideks keerata
Kriitika reageeris kiiresti ja valdavalt väärilise tunnustusega. Ants Oras möönis, et kuigi esikpoeemist peale oli Betti Alver värsivirtuoos, saavutas ta tõelise süvenemise alles lüürikuna: ,, Algusest peale kujunes Alveril sellel alal kindel toon ja laad: väga teravad kontuurid, selge rütmiline ehitus, traditsioonilised troofivormid rohke puänditarvitusega, ilmekad mõttevalemid ning sümbolistlik tagapõhja avarus. ,,Uus Eesti " arvustajale Boris Tagole tundus Betti Alveri luule ,,nii kunsti kui ka mõtteküps". Ja veelgi väärtustavamalt : "Selles kutsutakse elama, aga mitte norutama. Eluvaist on seatud kõrgemale mõistusest, ilu kõrgemalt teadmisest." Harald Paukson võttis ,,Tolmu ja tule" ilmumise vastu suursündmusena. Seadnud paari viimase aasta luule põhjal tähekolmikuks Underi, Semperi ja Alveri, jätkas Paukson: ,, Alver on võrrelduist küll ainealalt kitsapiiriliseid, kuna ta peaaegu ei
annaabi.ee 
