kaudu. Sel viisil hakkas lugemisoskus levima ka tütarlaste hulgas. „Forseliuse eluajal õpetati koolides lugemine selgeks umbes tuhandele lapsele“ (Andresen: 1981, 22). Rahvakoolide rajamisega kaasnes vajadus õppekirjanduse järele. Seni puudusid ka lastepärased kooliraamatud. Kuna Forseliuse õppemeetod eeldas, et kõigil lastel oleks ühesugune õpik, otsustas ta kirjutada aabitsa. „Aabitsast sõltus lugemaõpetamise edukus, aabitsast kui kõige arvukamast ja odavamast rahvaraamatust olenes ka parandatud kirjaviisi levik ja võidulepääs“ (Andresen: 1981, 25). Aabits ilmus 1684. aastal. Olulise tähtsusega oli Forseliuse põhimõte, et lapsed õpiksid koolis sunduseta, seega jäi paljudele arusaamatuks tema kasvatusteooria põhiprintsiip – kõigi õpilaste õpetamine ja töölerakendamine ilma karistamiseta (Andresen: 1981, 15). „Raamatusse suhtuti austusega,
"Kodu- ja kirikuraamatut" kasutasid köstrid, mõisa- ja perevanemad ettelugemiseks ning koduste palvetundide sisustamiseks. Kuid nimetatud jm. Kirikuraamatud ei vastanud kooliõpetuse eesmärkidele keeleliselt, metoodiliselt ega trükitehniliselt. Forseliuse pakutud uus õppeviis eeldas, et igal õppijal oleks oma isiklik ja kõigil ühesugune õpperaamat. Noor Forselius alustas kõigepealt aabitsa kirjutamisest, sest sellest sõltus lugemaõpetamise edukus. Aabitsast kui kõige arvukamast ja odavamast rahvaraamatust olenes ka parandatud kirjaviisi laiem levik ja võidulepääs. Koolmeistritöö oli temale selgeks teinud, et enne õpetamist tuleb luua kirjaviis, alles siis saab seda õpetada. Tähtede tundmine üksi ei tähendanud veel lugemisoskust. FORSELIUE AABITS Selleks ajaks oli olemas ka juba tema aabits (1684). Forseliuse eluajal välja antud aabits pole kahjuks meie päevini säilinud. Säilinud on aga Forseliuse aabitsa kordustrükke. 1929. a leiti Lundi
üldjuhul lõpe- tada ei saa. Nii nagu perekonnas ei “vallandata” halvasti õppivat last. Nii nagu enamik naisi ei jäta siiski maha oma madalapalgalist meest. Näiteks on Tallinnas lisaks Eesti Postile ka mitmed erafirmad huvitatud postiteenuste osutamisest. Ilmselt on selline äri Tallinnas tulus riigiasutuste, ettevõtete ja elanike suhteliselt kõrge kontsentratsiooni tõttu ning suuremast sissetulekust ja kõrgemast haridustasemest tingitud arvukamast ajalehtede-ajakirjade tellimisest. Hõredasti asustatud ja vaestes maapiirkondades ei soovi aga ükski erafirma postiteenuseid osutada ning Eesti Postile toob kohustus neid osutada vaid kahjumit. Kuid postiteenuste osutamist mingis Eesti piirkonnas pole võimalik lõpetada. Ettevõtte reformimine on põhimõtteliselt lihtne. Omanik otsustab. Omanikul on alati õigus. Võtmeisikud vahetatakse välja. Kes on reformide vastu, ei kõlba ettevõtet
annaabi.ee 
