põlve Burchart, kes õppis Stockholmi ülikoolis.Peale ravimite müüdi seal paberit, tinti, kalliskive, püssirohtu, martzipani ja vürtse. Raeapteegi märkideks on madu ja karikas, mis sümboliseerivad, et meedik peab olema tark nagu madu, kusjuures tarkus seisneb teadmiste ammutamises karikast kui looduse sümbolist. Apteegihoone esimene ulatuslikum uuendaine toimus 1550 a. Enamus ravimid valmistati kohapeal. Raeapteegis müüdi KLARETTI rae arveraamatu järgi juba aastal 1467 ning järjepidevus on säilinud. Täna toodavad AS Valtu Vein veinimeistrid ainult Raeapteegi tarbeks klaretti käsitsi, järgides kuulsat XVI sajandist pärinevat retsepti. Klaretti on väga kohane juua keskaegse kujuga sanglepast Peekrist. Kasutatud allikad- www.raeapteek.ee www.mg.edu.ee www.vikipeedia.org www.tallinn.ee Esitajad- Helelna Kull, Cecsua- Kristiin Pihlas
peale õpinguid. Vaeste koolipoiste institutsioon koondas endasse nii hoolekande- kui haridusala funktsioone. Esimene funktsioon oli toetada kosti, riietuse, jalanõude, koolitarvete jm. Näol vaeseid või vanemateta poisse; teine eesmärk oli anda poistele kooliharidus. Organisatoorselt langes põhiline osa institutsiooni juhtimisel ühele isikule-eestseisjalelaekurile. Tema kohustuseks oli tegelda finantsilise poolega ning samuti arveraamatu pidamine. Arveraamat on põhiallikas vaeste koolipoiste institutsiooni lahtimõtestamisel ja vaeste õpilaste koosseisu uurimisel. Oleviste kihelkonna arveraamatu seadis sisse vaeste koolipoiste esimene eestseisja Godtschalck Becker. Kogu vaeste koolipoiste institutsiooni kujunemisjärk on vaieldamatult seotud tema nimega. Tema määras ka Oleviste kihelkonna vaeste koolipoiste arveraamatu pidamise korra. Vaesed koolipoisid õppisid Tallinna kohalikus ladinakoolis
ja isegi pruulidel polnud lubatud oma sulastega õlut kõrtsidesse või mujale laiali vedada. Õllekandjad ja kannupruulid pidid jälgima, et keegi maalt õlut linna ei tooks. Pole aga vähimatki aimu Tallinna õlle kvaliteedist ja omadustest. Tallinlased ise näiteks küll oma õlut kõrgelt hinnanud olevat, ei peljatud seda ju ka kõige erilisematele ja auväärsematele külalistele pakkuda, nagu tõendavad Tallinna rae arveraamatu sissekanded. (1) Iga kodanik pruulis oma tarbeks õlut ise, see oli Tallinna kodanike üks põhiõigus. Pruulida võis ainult nii palju, kui kulus majapidamises, müügiks oli tarvis luba. Õllepruulimine müügiks oli kodanikele märkimisväärne tuluallikas, sest nõudmine oli suur ja ostjatest ei tulnud iialgi puudust. Õlut vajasid kõrtsmikud, kes väljaspool linnamüüre kõrtse pidasid, õlleta ei saadud läbi perekondlikel pidustustel, seltskondlikel üritustel ega vastuvõttudel
Dina lahtiriietatult külaliste seast läbi jookseb. Kõik mõistavad, mida Jacob üritas. „„ ..., et saaksin Reinsnesi poe kontorit näha ja selgitada, kuhu arvud on jäänud.““ („Dina raamat“ lk 137) Arvepidamisel peab pidevalt silma peal hoidma. Alati võib olla mõni suli, kes raha kõrvale paneb. Dina heitis Jacobile ette, et too tal poe arveraamatuid lähemalt uurida ei lubanud. Korraks pääses naine poe kontorisse, võttis arveraamatu ning märkas, et miski seal ei klapi. Konto- ris töötav Niels tuli sisse ja ajas Dina minema. Hiljem läks naine Jacobi juurde, et küsida luba arve- raamatuid pikemalt vaadata. Kahjuks Jacob ei lubanud seda tookord. „Kõige alavääristavamad olid need korrad, kui Dina katkestas vestluse, et korrigeerida arve, aastaarve, seda, mis võiks tasuv olla või mis oli ajalehtedes seisnud.“ („Dina raamat“ lk 180) Oma nina ei peaks toppima teiste vestlustesse
annaabi.ee 
