Juhendaja: Helin Puksand Tartu 2018 Sissejuhatus Käesolev referaat annab ülevaate matemaatika õpetamisest lähtudes selle hetkeolukorrast ning tuleviku perspektiividest. Referaadis on kasutatud Tallinna Ülikooli algõpetuse lektori Sirje Pihi ja matemaatikaõppe uuendusprojekti juhi Lynne McClure'i intervjuud. Sellele lisaks tugineb referaat ajaloolase Martin Halliku ja Tallinna Tehnikaülikooli lektori Jüri Kurvitsa arvamusavaldustele. Milleks on vaja matemaatikat? Lynne McClure on öelnud: ,,Matemaatikat on vaja, et olla enesekindel kodanik". Inimene saab olla enesekindel, kui ta oskab langetada elulisi otsuseid, valida, keda uskuda, keda mitte ning leida lahendusi igapäevastele probleemidele." Kuigi mitte alati ilmselge, matemaatika on fundamentaalne oskus selliste igapäevaste tegevustega toimetulekul.1 Tihtipeale võib jääda mulje, et matemaatika on miskit keerulist, mõeldud vaid ühiskonna kõige targemate poolt
mõtlema hakata on natuke veides, sest kui ta põlgab võõraid, siis miks, taevas hoia, ta ülepea kodunt lahkus? Mida nad endast arvavad Kreeklased on tulvil vasturääkivusi ja kõige teravamalt ilmneb see nende arvamuses iseendast. Kreeklane, kes räägib teisele kreeklastest, pillub pahatihti keevalisi kriitikanooli ja lausa sõimusõnu oma kaasmaalaste käitumise aadressil ühes või teises olukorras. Tema semud vaatavad ta arvamusavaldustele rohkete peanoogutuste, nõusolekut väljendavate asjakohaste vandesõnade ja veelgi halvustavamate märkustega. Kuid häda tollele õnnetule võõramaalasele, kes võib juhtumisi mõista anda, nagu poleks kreeklased rahvana "maasool". Needsamad kreeklased, kes hetk tagasi suhtusid iseendasse säärase põlgusega, pöörduvad otsekohe tema vastu nagu kutsikat kaitsev ematiiger ja ülistades kreeklaste voorusi, süüdistavad teda sajas surmapatus, visates ette
religioon ja seksuaalelu või kunstimaitse ja arvamused . Saksamaa või Itaalia kristlikud demokraadid, kelle meelest riigil oli ikka veel seaduslik õigus huvituda oma alamate käitumisest ja arvamusest, ei suutnud selle seisukohaga veel kaasa minna. Aga neilgi tuli seista silmitsi üha tugevneva survega, mis sundis neid olukorraga kohanema. Tsensuuri, nagu ka aksustamist, mõjutas tugevasti sõda . Suurbritannias ja Prantsusmaal kehtestati mitmed kõige rangemad piirangud käitumisele ja arvamusavaldustele just Esimese ja Teise maailmasõja ajal, kusjuures hiljem neid nõudeid ei tühistatudki. Mujal Itaalias , Lääne- Saksamaal ja mõnes nende poolt okupeeritud riigis olid sõjäjärgse piirangud tegelikult fashistlike seaduste pärand, mille demokraatlikud seadusandjad eelistasid kehtima jätta. Suhteliselt vähesed veel 1960. aastatelgi kehtinud kõige represiivsematest "moraalse" mõjutamise vahenditest ulatusid tagasi 19
annaabi.ee 
