hetkes" ja väärtustada igat hetke. Raha on see, mis viib elus edasi. Kui raha on alati võimalik juurde saada, siis ei peeta seda väärtuslikuks. Paljudel inimestel pole see võimalik ja seda väärtustatakse seega ka rohkem. Olen täheldanud, et on olemas paljusi inimesi, kes elavad hetkes ja peavad igat momenti väärtuslikuks ning võtavad elust viimast. Nad ei hindagi otseselt hetkel olevat ja seda, mis neil minevikus oli, erilise vahega. Ma ei arvagi, et kõik peaksid väärtuslikuks igat hetke ja võtaksid elust viimast-alati on olemas vähemalt üks inimene, kes teeb vastupidist, aga ma loodan sisimas, et iga inimene peab väärtuslikuks seda, mis tal hetkel on ja oskab seda kõike hinnata. Üks hetk võib ta olla kasvõi tänaval rahata ja koduta ja siis ei oska kohe kindlasti midagi ette võtta.
pereelu meie mõlema jaoks sobiv on, siis teist korda ma enda käest seda küsida ei laseks. Loomulikult me seoks end ja eks siis näha ole, mis selleks ajaks juba uus tulevik tooma hakkab. Kolmekümneseks saades võiks meil olla juba mõni järeltulija, ideaalne oleks selleks ajaks kaks. Kunagi tulevikus peaks kindlasti lisanduma kolmaski. Ja kui meil on pere, on meil kindlasti ka maja, kus elada ja sõiduvahend, millega liigelda. Ma ei arvagi, et peaksime jääma elama oma helesinisesse laguuni seniks kuni ,,surm meid lahutab". Peaks kindlasti tulema ka aeg, kus me tuleme tagasi minu kodumaale ja elame edasi siin siin, kus on minu pere, sõbrad, lähedased, oma söök, kultuur ja keel. Ma arvan, et siis oleksin ma väga õnnelik, et mitte öelda lausa eufoorias.
Kultuuriautoriteedid on sama dimensiooni erinevaid ilminguid nimetanud eri nimedega: individualism/ kollektivism, nõrga kontekstiga/ tugeva kontekstiga, universaalne/ üksikasjalik, spetsiifiline/ hajutatud, seesmise/ välise kontrollikeskmega, monokroonne/ polükroonne kultuur. Hierarhia – Ebavõrdsuse määr, mida peetakse inimeste vahel normaalseks. Seda on nimetatud ka võimudistantsiks. Suure võimudistantsiga ühiskonnaga ei pea keegi inimesi võrdseks (ega arvagi, et nad peaksid seda olema); keegi ei leia, et kõigil peaks olema samad õigused. Vanemad ei ole lapsed, juhid ei ole kaaslööjad, kuningad ei ole reakodanikud. Äärmuslikult suure võimudistantsi tuumväärtuseks on staatuse austamine. Tugevamal on õigus, võim on hea; inimesed, kellel on vähem võimu, sõltuvad neist, kel on seda rohkem; alluvad ja lapsed ootavad juhendamist; kõnestiil on ametlik ja tunnistab hierarhilisi seisusi.
mida seejärel lapsele lõõgastunud olekus ja terapeudi juuresolekul eksponeeritakse eesmärgiga ületada hirm. Kasulik on ka situatrioonide läbimängimine, et laps oleks rohkem valmis hirmuga uuesti kohtuma, ja sellega ise hakkama saada. Laps ise, tajub seda mänguna ja kogub rohkem himu ja posotiivseid emotsioone, et ravi jatkata. Raskem on vast ravida eas inimesi, kes juba oma probleemina on piisavalt kaua elanud, et see tundub neile tavalisena, ja nad ei arvagi, et saavad sellest kuidagi lahti. Pidev psühholoogi või psühhoterapeudi külastamine võiks aga nende hirmud esialgu kasvõi vähemaks muuta ja hiljem ka neid unustada. Paljud täiskasvanud arvavad, et arstid, kes raviga tegelevad, ise ei tea asjast midagi ja ainult üritavad foobiaga inimesi välja naerda. Tegelikult aga täiskasvanutel endil on tihti peale vähem motivatsiooni kui lastel, sest nende hirm on kestnud rohkem ja aina kasvanud, koos sellega kasvas ka pettumus ja aina vähenes
mida seejärel lapsele lõõgastunud olekus ja terapeudi juuresolekul eksponeeritakse eesmärgiga ületada hirm. Kasulik on ka situatrioonide läbimängimine, et laps oleks rohkem valmis hirmuga uuesti kohtuma, ja sellega ise hakkama saada. Laps ise, tajub seda mänguna ja kogub rohkem himu ja posotiivseid emotsioone, et ravi jatkata. Raskem on vast ravida eas inimesi, kes juba oma probleemina on piisavalt kaua elanud, et see tundub neile tavalisena, ja nad ei arvagi, et saavad sellest kuidagi lahti. Pidev psühholoogi või psühhoterapeudi külastamine võiks aga nende hirmud esialgu kasvõi vähemaks muuta ja hiljem ka neid unustada. Paljud täiskasvanud arvavad, et arstid, kes raviga tegelevad, ise ei tea asjast midagi ja ainult üritavad foobiaga inimesi välja naerda. Tegelikult aga täiskasvanutel endil on tihti peale vähem motivatsiooni kui lastel, sest nende hirm on kestnud rohkem ja aina kasvanud, koos sellega kasvas ka pettumus ja aina vähenes
annaabi.ee 
