Hitleri võimuletulekuga, pidi Brech oma marksistlike vaadete pärast saksamaalt lahkuma. Oma rändeaegadesse kuulub ka ta draamaloomingu paremik: ,,Ema Courage ja tema lapsed" ,,Galilei elu". 1948 pöördus ta tagasi kodumaal.e 1949 alustas tegevust ta teater Berliner Ensemble. 1950-1960 ndail aastail lavastati Brechti näidendeid kogu maailmas, tema eepilise teatri teooria leidis poolehoidjaid ja järgijaid. Absurditeater tekkis Prantsusmaal. Absurditeatri autorid ei lasku arutlustesse elu mõte või mõttetuse üle, vaid näitavad olemise absurdi mittetähenduslike visuaalsete metafooride kaudu. Eelistatakse keha- ja ruumikasutusel põhinevaid kujundeid, mis on suunatud pigem meeltele kui mõistusele. Absurditeatri peateema inimese olemisseisund maailmas on loomult universaalne, üldinimlik. Tegemist on seisundi teatriga. 1960'ndatel sooritas absurditeater läbimurde suurtele lavadele ja leidis vastukõla kogu Euroopas. Esindajad Becett, Ionesio, Genet, Adamov.
ning Epideemiad) sobituvad vastavasse konteksti. Neis kõneldi epideemilistest ja endeemilistest haigustest, nende seotusest kliima jms-ga. Vastavad käsitlused tulevatel sajanditel keskendusid kaasaja mõistes eeskätt nakkushaiguste temaatikale. Arutleti võimalike nakkusallikate ning vastumeetmete (karantiin, isoleerimine) üle. Keskaegses Euroopas intensiivistus vastav diskussioon pärast 14. sajandi keskpaiga katkupuhangut. Tasapisi hakkasid arutlustesse ilmuma käsitlused haigusühikutest (vt ptk 11). Ka järgnevail sajandeil keskendus epidemioloogia eeskätt nakkushaigustele. Arenes aga metoodiline pool. Alates 17. ja 18. sajandist hakkas tekkima haigusstatistika, st sünni- ja surmameetrika aga ka andmete kogumine laste suremuse ning nakkusahigustesse suremuse kohta. Meditsiiniajaloo kontekstis räägitakse sel puhul inglasest nimega John Graunt (1620- 1674), kes avaldas uurimuse pealkirjaga Natural and Political Observations (1662), milles
a. näiteks see, et raske kehalise töö vajadus tagatakse lihaste tugevnemisega, elamine kõrgmäestikus tagatakse Hgb ja erütrotsüütide hulga suurenemisega jne. Veelkord: mitte kaugeltki alati ei saa muutust kutsuda adaptatsiooniliseks siis ja seal, kus on tegemist vastusega keskkonnatingimuste muutumisele. Osa füsioloogilisi vastureaktsioone ei ole mitte kohanemine, vaid organismi ebaadekvaatne "proov" kohaneda. Piiri tõmbamine pole alati lihtne ja siin pole mõtet kalduda viljatutesse arutlustesse. Struktuursed kohastuslikud muudatused on muidugi enam ilmekad taimedel: meie kask ja subarktiline vaevakask; rannikul üksikuna kasvav mänd ja männitihnikus kasvav isend jne. Taimede puhul on kohanemine tihti seotud selle kohanemise geneetilise fikseerumisega alamliigi tasemel - ilmselt on siiski tegemist pigem eri geenide aktiivsuse regulatsiooni muudatusega, kui geenide endi muutusega. Seda tõestab ka hübriidide "topeltkohastumus" -
annaabi.ee 
