" või nagu Chalice: ,, Seikle, aga ära jää võõraks." Pole vaja kõike uut kohe nii omaks võtta. 2. Vanade tarkuste unustamine viib hukatusse. Ehk hoia seda, mis juba käes ja õpi uusi asju juurde Aga isa oli hakanud ussisõnu unustama, sest külas polnud neid tarvis, pealegi ei pidanud ta neist eriti, arvates, et sirp ja käsikivi teenivad teda sootuks paremini. Seepärast pobises ta oma voodis karu nähes hoopis midagi saksa keeles, mispeale arusaamatutest sõnadest segadusse sattunud ning teolt tabamise tõttu erutunud karu tal pea otsast hammustas. Niimoodi tähtsaid tarkusi unustades võime meiegi jääda tulevikus hätta. Nt ei oska tuleviku inimesed võib-olla ilma GPRS-ita kuhugi liikuda ehk me minetame oskuse orienteeruda, kas siis kaardiga või ilma. 3. Keelatud vili tundub alati magus Leemet ihkas ikka ja alati külla minna, kuna seal oli palju noori. Nii käis ta tihti metsaserval külaelu vaatamas
Viimasel päeval lasi tüdruk poisil oma juukseid katsuda, sest eelmisel segas ema neid, nad ei saanud eriti palju rääkida kui tüdruk juba koju sõitma hakkas. Paari päeva pärast sai Indrek tüdrukult roosidega kaardi, millel oli Milli juuste lõhn küljes. Tal tuli see tuttav ette- lõpuks tuli meelde et sama lõhn oli olnud ka ema kirstul, mis aidas oli. Sellega seose tuli tal meelde kurbi mälestusi ja nüüd sai ta aru Joosepi ja Liisi loost, isa ja Liisi riiust, Liisi ja Mareti arusaamatutest kõnelustest ja imelikest näoilmetest. Koolis ei osanud ta esimestel tundidel eriti midagi rääkida kuid varsti paranes ta õppimine veelgi. Ta oleks kui värsket jõudu ja selgemat arusaamist juurde saanud. Teise kooliaasta kevadel läks Andres Indrekut koju tooma aga köster rääkis et poisile oleks hea kui ta saaks linna kooli minna. Andres ei saanud talle aga seda võimalust pakkuda, otsustati siis et poiss jääb veel üheks aastaks köstri juurde
..Ma ütlesin küll, et mitte mina ei katsunud seda munka, vaid minu kirves, aga ta vigistab ikka’“(lk11) Meeme selgitamas Manivaldi matusel Leemele miks Tambet tema peale kisas. „Vaadake ometi raudmehi ja munkasid-kohe nähe, et nad on meist oma arengus sada aastat ees!“(lk14-15) Vootele räägib Leemele kuidas tolle isa oli propageerinud külla minekut. „Aga isa oli hakanud ussisõnu unustam...Seepärast pobises ta oma voodis karu nähes hoopis midagi saksa keeles, mispeale arusaamatutest sõnadest segadusse sattunud ning teolt tamabise tõttu erutunud karu tal pea otsast hammustas.“(lk17) Vootele räägib Leemele kuidas ta isa suri külas siis kui karu ta emale seeliku alla sai. „See on moeasi. Midagi kasulikku pole ühegi jumalaga peale hakata...“(lk26) „..sa pead aru saama, et kõik need asjad on välja mõeldud ühel põhjusel- nad on ussisõnad ära unustanud.“(lk27) Vootele lükkamas ümber noore Leeme algseid vaimustusi küla elust.
Viimasel päeval lasi tüdruk poisil oma juukseid katsuda, sest eelmisel segas ema neid, nad ei saanud eriti palju rääkida kui tüdruk juba koju sõitma hakkas. Paari päeva pärast sai Indrek tüdrukult roosidega kaardi, millel oli Milli juuste lõhn küljes. Tal tuli see tuttav ette- lõpuks tuli meelde et sama lõhn oli olnud ka ema kirstul, mis aidas oli. Sellega seose tuli tal meelde kurbi mälestusi ja nüüd sai ta aru Joosepi ja Liisi loost, isa ja Liisi riiust, Liisi ja Mareti arusaamatutest kõnelustest ja imelikest näoilmetest. Koolis ei osanud ta esimestel tundidel eriti midagi rääkida kuid varsti paranes ta õppimine veelgi. Ta oleks kui värsket jõudu ja selgemat arusaamist juurde saanud. Teise kooliaasta kevadel läks Andres Indrekut koju tooma aga köster rääkis et poisile oleks hea kui ta saaks linna kooli minna. Andres ei saanud talle aga seda võimalust pakkuda, otsustati siis et poiss jääb veel üheks aastaks köstri juurde
Viimasel päeval lasi tüdruk poisil oma juukseid katsuda, sest eelmisel segas ema neid, nad ei saanud eriti palju rääkida kui tüdruk juba koju sõitma hakkas. Paari päeva pärast sai Indrek tüdrukult roosidega kaardi, millel oli Milli juuste lõhn küljes. Tal tuli see tuttav ette- lõpuks tuli meelde et sama lõhn oli olnud ka ema kirstul, mis aidas oli. Sellega seose tuli tal meelde kurbi mälestusi ja nüüd sai ta aru Joosepi ja Liisi loost, isa ja Liisi riiust, Liisi ja Mareti arusaamatutest kõnelustest ja imelikest näoilmetest. Koolis ei osanud ta esimestel tundidel eriti midagi rääkida kuid varsti paranes ta õppimine veelgi. Ta oleks kui värsket jõudu ja selgemat arusaamist juurde saanud. Teise kooliaasta kevadel läks Andres Indrekut koju tooma aga köster rääkis et poisile oleks hea kui ta saaks linna kooli minna. Andres ei saanud talle aga seda võimalust pakkuda, otsustati siis et poiss jääb veel üheks aastaks köstri juurde. Vallakirjutaja otsis
annaabi.ee 
