Ta kirjeldab riigis toimunut sel ajajärgul ning Lutheri ängistust ja vihaseid mõtteid seoses kõige sellega, mis toimus, aga ka tema vaimset teekonda. Febvre toetub kultuurilisele, ent ka ajalisele teksti analüüsimeetodile: ta kirjeldab tolle sajandi mis ühtlasi on ka oluline ajasõlm Euroopas ühiskonnakihte ja nende tundeid ja vaateid seoses religiooni ja poliitikaga Saksamaal. Seda riiki iseloomustab 16. sajandil anarhia nii poliitiliselt korralduselt kui ka moraaliprintsiipide arusaamadelt. Kuna Lucien Fevbre on ise prantslane, võiks väita, et teos on kirjutatud neutraalsest vaatepunktist, oma emotsioone arvesse võtmata. Samuti ei ole käsitlus Lutherist religioosne, kuigi just katoliku kiriku langemine on siin keskseks teemaks. Võim saksamaal oli jagunenud mitmete institutsioonide vahel, kes kõik lähtusid omakasust. Erinevate ühiskonnakihtide vahel esinesid tugevad vastuolud ning linnas valistes kaupmeeste mentaliteet ja linnakodanlus
Samamoodi leppimised Aleksandrikooli peakomitee tasandil. Ei ole siiski miskit jäävat inimeste huvid olid siiski sedavõrd erinevad. 1880-ndate aastate alguses hakkab mitte ainult baltisaksa, vaid ka eesti seltskond aru saama, et maale on tulemas venestamine. Selleks esimeseks väljundiks, mida baltisaksa seltskond paremini tajus, oli see, et maale tuleb keisri poolt saadetud revident Nikolai Manassein. Tema on Aleksander III poolt saadetud. Aleksander III oli slavofiil oma arusaamadelt ja ideelelt. Manasseini ülesandeks oli peamiselt revideerida Liivi-ja Kuramaa olusid. Ta mitte ainult ei sõitnud ringi ja vestelnud inimestega, vaid talle oli võimalik ka palvekirju ja kaebusi esitada. Talupojad hakkasid seda ära kasutama. Palvekirjade võimalust kasutati ära, loodeti, et need leiavad keisrikojas läbiarutamist. Seetõttu hakati neid väga massiliselt kirjutama. Liivimaa Eestimaa poolelt on kirjutatud peaaegu 45 000 palve- ja kaebekirja. Samuti
Jerome Bruneri jaoks on õpilane õpetamises osaleja ja õpetamine on teadmiste hankimise protsess. Teadmised ise kujutavad endast protsessi, mitte produkti, ning nende hankimise käigus on kõikvõimsaks teguriks tagasiside. Enne lahenduse katsetamist antavat tagasisidet pidas Bruner kasutuks või isegi segavaks. Bruneri lähenemist õppimispraktikale nimetatakse avastuslikuks (leiutuslikuks) õppimiseks. Avastusliku õppimise puhul on tegemist induktiivse lähenemisega konkreetsemailt arusaamadelt (teadmistelt) liigutakse üldisemale mõistmisele. See on vastupidine protsess traditsioonilisele koolis toimuvale õpetamisele ja õppimisele, kus õpilaselt sagedamini eeldatakse ja talle pakutakse üldisemalt üksikule liikumise teed ehk deduktsiooni. Traditsiooniline õpetamine lähtub keskaja teaduse skolastilistest traditsioonidest, kus õppijate (ehk tulevaste teadlaste) eesmärgiks oli teooriate loomine. Mõnikord nimetatakse sellist lähenemist
annaabi.ee 
