Kes vahele jäi, sai peksa nii toidu päris omaniku käest kui ka kooliõpetaja käest. Poistel ei olnud jalanõusid. Nad käisid paljajalu. Riietusesemeid oli neil ainult üks. Selle andis riik üks kord aastas. 14- aastaselt pidid poisid läbi tegema raske ja karmi prooviaasta. Seejärel sai ta õiguse kanda relva kanda ja osaleda öistes karistusretkedes. Karistusretkedele võtsid vanemad mehed kaasa nooremaid. Karistusretked viidi läbi arukamate ja tugevamate helootide vastu, kes tapeti ettevaatuse mõttes, et neist ei saaks ülestõusu juhte. Nii harjutasid noored sõdalased inimese mõrvamist. Sellise kasvatuse põhimõte oli teenida riiki. Inimese enda heaolu ei olnud tähtis. TÜDRUKUD Tüdrukuid kasvatas ema. Ta õpetas neile koduseid töid. Tütarlapsed ei tohtinud poistest maha jääda. Nemad tegid samasuguseid harjutusi nagu poisidki, et oma keha karastada ja vastupidavaks teha. Nad õppisid isegi oda viskama
Kunst tekib siis, kui paljudest kogemuse arusaamadest saab üks üldine arusaam sarnastest asjadest. Kogemusest tuleb see naiteks, kui teatakse, et konkreetselt seda inimest, kes poeb seda haigust, aitas see asi. See on aga kunsti asi, kui määratleda, et see asi aitas üht laadi inimesi, kes põdesid seda haigust, ehk näiteks mõnda gruppi või hulka inimesi. Seega kunst on üldine ja seepärast laiem mõiste. Kogemus, on arukamate inimeste oskus meeltetajusid korjata oma mälus ja neid kasutada. Kunst ongi osa kogemusest ja on tulnud selle läbi. Inimesed, kes on on saanud kogemusi oma töö käigus, on edukamad, kui need, kellel on teadmised, aga praktikat ei ole. See tuleneb sellest, et nad teavad üksikuid asju oma tegevusvaldkonnas, kuigi võibolla neil ei ole üldisi teadmisi. Samas on ka olemas vastupidine olukord, kui on olemas teadmisi, aga neid
2. Mis mõttes need, kel on mälu, on arukamad ja õppimisvõimelisemad kui need elukad, kel mälu ei ole (on vaid meeletajud)? Need, kellel on mälu, on arukamad selle pärast, et teadmiste allikaks on kogemus. Kogemust moodustavad aga meeltetajud ja mälu kooskõlas. Kuna mõnedel elukatel mälu ei ole, ei saa nad oma meeltetajusid analüüsida, ning kogemust korjata. Sellega ei ole nad arukad ja õppimisvõimelised. 3. Mis on kogemus ja mis on kunst? Mille poolest nad erinevad? Kogemus, on arukamate elukate oskus meeltetajusid korjata oma mälus ja neid kasutada. Kunst ongi osa selle kogemusest ja on tulnud selle läbi. Kunst tekib kogemuse arusaamisest ja mõistmisest, kui jõutakse ühe mõtlemiseni. Kogemus erineb kunstist sellega, et kogemus on ainult arusaam mõnedest asjadest, aga kunst on arusaam üldisest ja selle arusaamise, selle kogemuse õige kasutus. 4. Mis mõttes need (inimesed), kes on kogenud, on edukamad kui need, kel on üldise teadmine (logos)
või stereotüüpi iga kirjanik loob ise tegelaskuju, kes vastab tema isiklikele ideaalidele. Eesti kirjanduses on kujutatud ka ande olulisust kunstniku jaoks. Teema tõuseb teravamalt esile Eduard Vilde näidendis ,,Tabamata ime", kus klaverikunstnik Leo Saalep kulutab naise sunnil küll palju aega harjutamisele, kuid ande puudumise tõttu siiski eriti kaugele ei jõua. Kuigi Eestis tutvustatakse teda suurepärase klaverikunstnikuna, jääb arukamate inimeste jaoks ,,ime" tema mängus ometi tabamata. See aga omakorda viib ebaeduni isegi kunstniku eraelus. Samuti on ande küsimus mingil määral esindatud Vilde romaanis ,,Prohvet Maltsvet". Teose peategelane Juhan Leinberg on äärmiselt andekas kõnemees seetõttu võiks isegi öelda, et kõnekunstnik. Romaanis on öeldud: ,,Maltsvet aga oma suure loomuliku kõneosavuse ja sõnavõimuga, oma ettekandega, mille elustav, vaimustav
annaabi.ee 
