kõiki helisid kooskõlas paika tugevuselt ja kõlalt, olles sellega korduvalt tegelenud. Sellel kontserdil olid kõik helid kuulaja kõrva järgi ideaalselt paika pandud, selgelt oli kuulda kõikide pillide ja laulja osasid nii, et vajadusel sai neid peas ka eraldi kuulata. Samas kõlas see kõik väga ühise ja kokkumängituna. Kindlasti võib esmapilgul tunduda, et selline hullus ühe artisti järele on ajutine, kuid kahtlen selles. Ma tunnetan tema mängimisviisis midagi, mis muudel artistidel puudub. Kuna see oli esimene kord, kui teda esinemas nägin, ja julgelt saan tunnistada, et see oli ka parim kontsert, mida elus näinud olen, siis kindlasti ei jää see mulle viimaseks kontserdiks, kus Slash esineb. Pärast kontserdilkäimist võin julgelt tunnistada, et Slash on mu iidol muusikamaailmas ja tänu temale kitarr mu lemmikpill.
aastad Juba 80ndatel mängisid mõningad grupid heavy metal` il põhinevat progressiivset rocki (Watchtower, Fates Warning). 90ndatel arenes välja metalne progressiivne muusika, mille peaesindajaks oli bänd Dream Theater, kes on üsna populaarne ka tänapäeval. 90ndate progressiivse rockmuusika arenemisele aitas kaasa Mike Varney, kes asutas proge- plaadifirmad „Magna Carta“ USAs ja plaadifirma „Inside Out“ Euroopas, mis andis võimaluse progressiivse rockmuusikaga tegelevatel artistidel väljastada muusikat, mida teised plaadifirmad ei toetanud. Ameerika bänd Spock’s Beard mängis peale metalse progressiivse rockmuusika ka sümfoonilist rocki, mis on sünonüüm klassikalisele proge- rockile. Põhja-Euroopas arenes sümfooniline progressiivne rockmuusika, mida esindasid bändid The Flower Kings, Anglagard ja Sinkadus. Rio stseen, mis oli äärmiselt eksperimentaalne muusika, arenes bändidega Djam Karet ja Thinking Plague
Juba 80ndatel mängisid mõningad grupid heavy metal` il põhinevat progressiivset rocki (Watchtower, Fates Warning). 90ndatel arenes välja metalne progressiivne muusika, mille peaesindajaks oli bänd Dream Theater, kes on üsna populaarne ka tänapäeval. 90ndate progressiivse rockmuusika arenemisele aitas kaasa Mike Varney, kes asutas proge- plaadifirmad ,,Magna Carta" USAs ja plaadifirma ,,Inside Out" Euroopas, mis andis võimaluse progressiivse rockmuusikaga tegelevatel artistidel väljastada muusikat, mida teised plaadifirmad ei toetanud. Ameerika bänd Spock's Beard mängis peale metalse progressiivse rockmuusika ka sümfoonilist rocki, mis on sünonüüm klassikalisele proge- rockile. Põhja-Euroopas arenes sümfooniline progressiivne rockmuusika, mida esindasid bändid The Flower Kings, Anglagard ja Sinkadus. Rio stseen, mis oli äärmiselt eksperimentaalne muusika, arenes bändidega Djam Karet ja Thinking Plague
annaabi.ee 
