Kellele: Urmas Lehtsalu Teema: Elu Eestis Kellelt: Vahur Sepp AL 22 Kõik algab majandusest. Eesti ühiskonnas toimub kihistumine. Tekib juurde nii rikkaid kui ka vaeseid. Poliitikute lubadused jäävad täitmata,võimule tuleku järel. Ajakirjanduse kaudu ilmunud artikleist võime lugeda,et meie poolt valitud poliitikud tegelevad oma tegevusega pigem endale kasumi saavutamisel,rahva teenimise asemel, mis vähendab inimeste seas usaldust meie poliitikute vastu. Materiaalne väärtus on tõusnud tähtsamaks vaimsetest väärtustest, kuigi peaks olema vastupidi . Eestlastena vajame mõtteid, mis tooks meid üksteisele lähemale,mis annaks me olemusele tähenduse ja innustaks tegudele. Riik ei soosi elu maa piirkondades
elutumaks jäi tegevus laval, ehk teiste sõnadega: tegevus kandus lavalt orkestrisse. Just "Lohengrinis" loobus Wagner senisest ooperiskeemist. Revolutsioonist osavõtu pärast pidi Wagner 1849.a. Saksamaalt põgenema. Viibides pagulasena Sveitsis ja hiljem Pariisis, kirjutas ta rea kunstiküsimusi käsitlevaid artikleid ja brozüüre, milledes peegelduvad tema ooperireformi põhimõtted, ühtlasi ka teatav ideeline kriis (tähtsamaist artikleist ja teostest on "Kunst ja revolutsioon" , "Tuleviku kunstiteos" , "Ooper ja draama" , "Teadaanne minu sõpradele" jt.). Kõik Wagneri mõtted ja taotlused peegelduvad tema gigantses ooperitetraloogias "Nibelungide sõrmus", mis on üks kolossaalsemaid teoseid kogu ooperimuusikas. Teos koosneb neljast osast ("Reini kuld" , "Valküür" , "Siegfried" , "Jumalate hämarik"), iga osa kantakse ette eri õhtul ja kokku moodustavad nad sisulise terviku
sellisena on sel portreel potentsiaali muutuda justkui kinnituseks Suburgi sõnadele / oletustele sellest, millistena mehed näevad avaliku elu positsioonidele pretendeerivaid naisi. Suburg ca 18-25-aastaselt Suburg ca 50-aastaselt? Foto Vello Paluoja õlimaal sarjast Inimesi Eesti kultuuriloos Asta Undla-Põldmäe tõstab juhtkirjalistest statement-artikleist Lindas esile pikema teksti Emancipirt!5 : Teise aastakäigu seitsmendas numbris avaldas Suburg erilise ideelise julguse ja teravusega artikli Emancipirt!. See on tõesti põhimõttekindel ja läbimõeldud tekst, ent ka mitmes mõttes väärtuslik nii oma ajastu kui ka autori enda karakteriseerimiseks. Suburg alustab ja lõpetab selle etümoloogilises võtmes uurijalikult, teaduslikult, selgitavalt. Avangu ja lõpetuse vahele jääb taas aktiivne väitlus ja hulk teravat kriitikat