26. artes liberares nn vabad kunstid, vabale mehele sobivad teadused : grammatika,dialektika, retoorika, aritmeetika,geomeetria, astronoomia ja muusika 27. colosseum- antiikaja suurim amfiteater roomas 28. hedonism- õpetus mille järgi ülim väärtus , seega igasuguse tegevuse ajend ja siht on lõbu 29. hippokrates- ..kreeka arst, teadusliku meditsiini rajaja ,kelle kutseeetika iga patsiendi tervise arvestamine- on ka tänapäeval arstivande aluseks 30. kimäär lõvi keha ja kitse peaga tuld sülgav koletis,kelle sabaks on madu 31. delfi- apolloni pühamu,milles asus kreeka kuulsaid oraakel 32. gaia - ..maajumalanna,teda austati kui eluallikat ja elukandjat , kõigi elusolendite sünnitaja ja toitja, ürgema. 33. Heureka ! olen leidnud! Nii olevat hüüdnud Arichimedes,kui ta vannis olles avastas hüdrostaatika põhiseaduse. 34. gladiaatorid- kutselised võitlejad, peamiselt orjad ja sõjavangid
Ta arvas ka, et need osakesed on kõik igavesed, muutumatud ja jagamatud. (J. Gaarder, 1996, "Sofie maailm", Tallinn, Koolibri, lk 46-48) Hippokrates (vt Lisa 9) Hippokrates oli Kreeka arstiteaduse rajaja. Tema arvates on inimese loomulik seisund tervis. Haigus tekib siis, kui loomulikkus on keha või hinge tasakaalutuse tõttu "rajalt välja läinud". Tervise tagavad mõõdukus, harmoonia ja "terves kehas terve vaim". Hippokrates on ka esimese arstivande looja. (J. Gaarder, 1996, "Sofie maailm", Tallinn, Koolibri, lk 56) Sokrates (vt Lisa 10) Sokratese tegevuse tuum seisnes selles, et ta ei püüdnudki inimesi õpetada. Ta arvas, et tõeline tunnetus peab tulema inimesel seestpoolt. Ainult seestpoolt tulnud tunnetus on tõeline arusaamine. Sokrates oli huvitatud rohkem inimesest kui loodusfilosoofia probleemaatikast. Ta ei pidanud ennast õpetatuks ja targaks inimeseks. "Ma tean vaid üht- ja see on, et ma midagi ei tea." Ta arvas,
viimasest kujunes keskkond, kus arstid asusid otseselt tegelema riikliku poliitika elluviimise ja väljatöötamisega. 19. sajandil sai arstist niisiis üha enam vaba härrasmehe asemel, kes oma patsiente valis, palgatööline, kel oli sageli kohustus mingi struktuuri või rühmituse ees (haigekassad ja nende eelkäijad, riik jne). Selline positsioon arstikutse esindajaile pahatihti ei meeldinud, kõneldi kutse proletariseerumisest. Diskussioonid läksid kuni arstivande vajalikkuse kahtluse alla panemiseni. Teisalt kuigi arsti individuaalne iseseisvus devalveerus, muutus arsti kutse ühiskonna silmis väärtustatumaks ühiskonnad hindasid üha enam arsti mitte kui tagajärgedega võitlejat (ravijat), vaid kui ennetajat (tervishoiuspetsialisti). Arstid asusid tööle riigi jm ühiskondlike struktuuride teenistusse, seda protsessi on nimetatud professionaliseerumiseks, erialainimeste ühiskondliku mõju ja võimu kindlustumiseks.
era (vabatahtliku) kindlustamise süsteemile (alles 1960. aastatest on USA-s riigi sekkumine olnud siiski ka tähelepanuväärsem). 19. sajandil sai arstist niisiis üha enam vaba härrasmehe asemel, kes oma patsiente valis, palgatööline, kel oli sageli kohustus mingi struktuuri või rühmituse ees (haigekassad ja nende eelkäijad, riik ehk omavalitsused). Selline positsioon arstikutse esindajaile pahatihti ei meeldinud, kõneldi kutse proletariseerumsiest. Diskussioonid läksid kuni arstivande vajalikkuse kahtluse alla panemiseni. Kuigi arsti individuaalne iseseisvus devalveerus, muutus arsti kutse teiselt poolt ühiskonna silmis väärtustatumaks ühiskonnad hindasid üha enam arsti mitte kui tagajärgedega võitlejat (ravijat), vaid kui ennetajat (tervishoiuspetsialisti). Arstid asuvad tööle riigi jm ühiskondlike struktuuride teenistusse,s eda protsessi on nimetatud professionaliseerumiseks, erialainimeste ühiskondliku mõju ja võimu kindlustumiseks
annaabi.ee 
