POEG: Surra, magada! Jah, magada...Võib-olla undki näha? VANAEMA: (Osutab oma ninale) Siin ongi konks! ISA: (Vaatab järjest kõigile otsa) Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise mõllu puntrast pääseme. EMA: See paneb kõhklema, siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk. ISA: Kes taluks aja piitsutust ja torkeid? ÕDE: Rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi. POEG: (Ohkab sügavalt sisse ning lausub raskelt) Põlatud armupiinu... VANAEMA: (Agressiivselt) Kohtu aeglust ja võimu jultumust ning jalahoop, mis malbe teenekust saab väärituilt. EMA: Kui ennast igaveseks vabastada võiks palja pussiga? ISA: Kes koormat kannaks ja higistaks ning ohkaks elu vaevus, kui kartus millegi ees pärast surma. VANAEMA: (Väriseva häälega) Sel uurimata maal, kust ükski rängur ei tule tagasi. ÕDE: Ei rabaks tahet, mis pigem talub tuntud halbusi, kui pageb teiste tundmatute juurde?
Iseloomulik humanistlik maailmavaade- väärtustati inimest, tema erilisust, isikuvabadust. Inimest kujutati realistlikult, väärtustati maiseid rõõme. Õpetus asendus arutlusega. 2. Dante Aligieri 1265-1321 Lääne-Euroopa kirjanduse suur poeet, kõrgelt haritud, suureks eeskujuks pidas rooma kirjanikku Vergiliust. Tema esimene teos ,,Uus elu" koosnes põhiliselt luuletustest. Beatrici kujutas täiuslikuna, kirjeldatakse unistusi, kiindumust, armupiinu. ,,Jumalik komöödia" on ulatuslik poeem, kus kirjeldatakse eksinud inimese rännakut teispoolsusesse. Igas osas on 33 laulu, kolmikvärssides, koos sissejuhatava lauluga 100 laulu. Peategelane rändab Vergiliuse toel läbi 9 põrgu ringi, kus näeb patuste kannatusi. Põrgus teiste hulgas piiskopid, antiikkirjanikud. Puhastustules on need kel lootust patud lunastada. Lõpuks jõuab paradiisi kus teda juhib Beatrice, kellega jõutakse 10. taevasse. Seal kohtutakse
mitte halb asi, vaid tehnika. Ega pole ka häid raamatuid, kus poleks mitte midagi positiivset. Kus kõik ongi kõige kõige koledam jubedam hirmsam õudsem. Isegi Hamsuni ,,Näljas" on valguskiiri, Poe ,,Kaarnas", Plathi ,,Klaaskuplis", ja nii edasi. Ning ,,Puhastus" ekspluateerib seda üdini. Harilikult rahvusvaheline tavalugeja ei viitsiks lugeda sadade lehekülgede viisi maaelukirjeldust ja ühe tüdruku armupiinu oma õe peika suhtes. Aga kui vahepeal on olnud roppu saksa pornot või ilget vene sõdurite poolt vägistamist, tunneb lugeja heameelt mitmete lehekülgede pikkusest vaiksest ja turvalisest seebikeetmisest või tomatihoidise valmistamisest. Kui vägivalla peale juba jutt läks, siis ei saa ma nõustuda teatud kriitikute väite või arusaamaga, et kuna Sofi Oksanen pole ise seda läbi elanud, ei tohiks ta sellest kirjutada. Või et kuna ta pole siinses ühiskonnas sirgunud
seotud komöödia faabulaga. Vastavalt hellenistliku ühiskonna huvile eraelu vastu käsitlevad autorid pereokonna- ja armastusteemasid. Piiratud on kangelaste arv, kuna nende teatrimaskid varieeruvad vastavalt tegelase ealse, seisundile, iseloomule jne. Enamlevinud süzee noormees vabastab neiu kupeldaja või muu neg tegelase käest, heit- või leidlapse süzee. Tüübid armunud noormees, kes kannatab armupiinu ja rahapuudust, vastane kiitlev sõjamees. Üldine põlgusobjekt on ahne naiskupeldaja, kes saab näidendi lõpus tüssata. Noormehe isaks on kokkuhoidlik ja pahur vanamees, mõnes näidendis aga tikub kaunitariga amelema ja sel alal pojaga võistlema. Mehel jonnakas ja õel naine. Sage kuju ka lleidlik ori, noormehe teener ning abiline. Noormehe neiuks ahne ja salakaval, aga mõnikord ka heasüdamlik hetäär või halba keskkonda sattunud malbe neiu
annaabi.ee 
