Venemaale, jõudes sügiseks Eestisse. Kodumaal osales ta maadlusturniiril, mis paraku Saksa vägede lähenemise tõttu pooleli jäi. Seejärel läks Lurich Petrogradi ning viimaks Lõuna-Venemaale. Sõda jõudis neile aga järele ning nad pidid aina sügavamale ja sügavamale Venemaale liikuma. Peatuma saadi alles Lõuna-Venemaa kauges nurgas, Armaviris. Meeste eesmärgiks sai Venemaalt üle musta mere lahkuda. 1920. Aastal jõudis rinne ka Armaviri. Oli palju hukkunuid. Külmavaene talv tõi endaga tüüfuse ning viimasesse haigestus ka Georg Lurich. Tänu sõjategevusele oli arstiabi saamine raskendatud ning meie kangelane suri 22.jaanuaril 1920. Tüüfusesse nakatus ka sõber Aberg. Peaaegu tervenenud, ülehindas ta oma tervist ning nakatus kopsupõletikku ja suri 15.veebruaril 1920. Georg Lurich ning Alexander Aberg on maetud ühte hauda Armaviri saksa kalmistule. Lurichi tulemusi
Venemaale, jõudes sügiseks Eestisse. Kodumaal osales ta maadlusturniiril, mis paraku Saksa vägede lähenemise tõttu pooleli jäi. Seejärel läks Lurich Petrogradi ning viimaks Lõuna-Venemaale. Sõda jõudis neile aga järele ning nad pidid aina sügavamale ja sügavamale Venemaale liikuma. Peatuma saadi alles Lõuna-Venemaa kauges nurgas, Armaviris. Meeste eesmärgiks sai Venemaalt üle musta mere lahkuda. 1920. Aastal jõudis rinne ka Armaviri. Oli palju hukkunuid. Külmavaene talv tõi endaga tüüfuse ning viimasesse haigestus ka Georg Lurich. Tänu sõjategevusele oli arstiabi saamine raskendatud ning meie kangelane suri 22.jaanuaril 1920. Tüüfusesse nakatus ka sõber Aberg. Peaaegu tervenenud, ülehindas ta oma tervist ning nakatus kopsupõletikku ja suri 15.veebruaril 1920. Georg Lurich ning Alexander Aberg on maetud ühte hauda Armaviri saksa kalmistule. Lurichi tulemusi
Nad sõitsid üle Vaikse Ookeani ja seejärel läbi Jaapani Venemaale. Suvel osalesid Lurich ja Aberg juba Petrogradi maadlustsempionaatidel, sügisel olid nad taas sünnimaal. Üle mitme aasta ning seekord viimset korda. Viimane maadlustsempionaat Tallinnas, jäi Saksa vägede lähenedes pooleli. Kiirustades lahkusid Lurich ja Aberg 1918.aasta veebruaris Tallinnast Petrogradi. Mõne aja pärast siirdusid Lurich ja Aberg Lõuna-Venemaale, kus nad kodusõja keerises sattusid lõpuks Armaviri linna Põhja Kaukaasias. 1920.aasta 22. jaanuaril suri Georg seal süüfilisse. Paar nädalat hiljem järgnes talle ka tema õpilane, võistlus kaaslane ja sõber Aleksander Aberg. Nad maeti ühte hauda. Nii lõppes Georg Lurichi tähelend tema 44. eluaastal. Lurich oli haritud ja väga intelligentne inimene. Igas asjas oli tal välja kujunenud kalduvus iseseisvale mõtlemisele, mis aga osalt viib kangekaelsuse ja veidruseni. Selles, milles ta kõige
Ta maadelnud hästi, kuid millegipärast ärritatult, olnud hajameelne. Kolmel korral pääsenud ta Gotchi selja taha ja omanud seega kindlaid võidusansse, kuid jätnud need kasutamata. Igatahes peagi revanseeris Lurich selle kaotuse. 1917. aastal jõudsid Lurich ja Aberg Hiina kaudu Venemaale tagasi . Algul võistlesid nad Petrogradis, siis Tallinnas. 1918. aastal esinesid nad taas Petrogradis, seejärel mitmel pool Lõuna-Venemaal. Kodusõja keerises sattusid Lurich ja Aberg Armaviri linna Põhja-Kaukaasias, kus Lurich 22. jaanuaril 43-aastaselt tüüfusesse suri. Paar nädalat hiljem järgnes talle tema õpilane, võistluskaaslane ja sõber Aleksander Aberg. Nad maeti ühte hauda. 6 Saavutused Peaaegu igas suuremas linnas püstitas Lurich maailmarekordeid tõstmises ning mängleva kergusega võitis kohalikke tsempione maadluses. Kindlalt üle oli ta ka tuntumatest maadlustuusadest
annaabi.ee 
