koduta, sest isamaa on nii räsitud, et tal pole enam kuskile minna. Teised kaks luuletust „Küll on lainte hiilgus ilus“ ja „Pääsukese silm“ on rõõmsamad. Esimesega tahab autor anda edasi igatsust oma armsama järgi, kuid teises õelda, et kevad on üks aasta ilusamaid aegu. Luuletuse „Helin“ puhul üritab luuletaja lugejat mõtlema panna, et lapsepõlv on ilus aeg. Isamaalise luuletusega tahab autor õelda, kui raske aeg valitses riigis, selle luuletuse kirjutamise ajal. Armastusluuletuses pani Juhan Liiv mõtlema tema igatsetud kallima peale ja loodusluuletuses imeilusale kevadele. Autobiograafilises- ja loodus luuletuses oli rohkem märgata stiili, sest luuletus läheb astmeliselt aina jõulisemaks ja teises on kasutaud liitriimi. Armastus- ja isamaalises luuletuses oli võrdselt nii stiili, kui sisu, sest nende sisu oli väga sügavamõtteline ja vastavalt luuletusele kasutas arutor isikustamist võsi kasutas kordust. Autor kasutab korduseid ja retoorilisi pöördumisi
Kätest ramm kadus siruten neid sulle vastu. Vaarub samm. Raske seista, raske istu, astu. Kuigi kohati võib sellest kirjutisest välja lugeda mehe ootust raskel hetkel naisele toetuda, kuid vähemalt minu jaoks näib peateemaks siiski pettumine ja valu vastuseta tunnetest, mida autor jätkab ka oma teises, samuti kogumikus ,,Amores" ilmunud armastusluuletuses, kus valu ja vaev veelgi rohkem ning enamgi räigemalt kirjeldatud saavad. ,,Nüüd laske märatseda vaid ja surra ja vandu, saatanlikult irvitada: Oo, idioot, kes usub: armastada võib naine, et ta südameid ei murra." Ilmselt pidas Visnapuu siinkohal järjekordse õnnetu armastuse puhul idioodiks ennast uskudes, et naissugu südameid murda ei suuda. Paraku pidi mees aga teistpidist tõdema ning lõpetas oma tundeavalduse väga julmal toonil, lausudes: ,,Ma vihkan, nean sind, oo, nilbe madu
Olla hell, olla karm. Aavklikke uudisvorme, mis on tihtipeale ta enda väljamõeldised, on märgata näiteks kolmandas ja neljandas salmis: Oh, mu kevadkuld, Lilletet kõik muld. Kuidas hallib, kuidas trallib linde koor. Tema luuletuste puhul ei olegi oluline niivõrd sõnade tähenduslik pool, kuivõrd nende kõla, meloodilisus ning rütm. Visnapuu ideaalis pidi ta luuletusi laulev-retsiteerivalt ette kandma, et tuleks välja nende kõlaline pool. Tema kirg väljendub väga ilmekalt armastusluuletuses ,,Valged,valged", kus Visnapuu räägib kaunist valgest põhjamaisest naisest ning rõhutab, et lõunamaise naise lõõm ja kirg ei ole midagi väärt võrreldes põhjamaise naise elurõõmuga. Oo, põhjamaine armas valge neid, Jasmiin ja loidap, ööpik, toomeleid! Kes sinuga, kes suudab maadelda. Oo valged, roosad, valged ööd ja a´ad! Naist Ma valget arman unistuseni Ei võlu meel ihalduseni Maist Noist kirglik naine, lõunaraad. Ah asjata ta pronks, ta keha lõõm.
annaabi.ee 
