Riimikasutus on võrdlemisi vaba, irdiimid ja kaugemad kokkukõlad sobivad hästi üldisesse luulemaastikku. 1980. aastatel ilmunud tekstid toovad järk-järgult esile uusi tahke, mis kaugendavad tekste mistahes laadis põlvkondlikkusest ning kujundavad välja iseseisva ettekujutuse ,,karevalikkusest". See loomingu tuumosa on ilmunud kogudes ,,Ööpildid" (1980), puudutus" (1981), ,,Salateadvus,/ (1983) ning ,,Vari ja viiv" (1986). Kareva lugejamenu rajaneb naiselikust vaatepunktist kirjutatud armastusluulel, mis kogumahult ongi esiplaanil, kuid seostub ka teiste motiividega. Võrreldes ,,Ööpiltidega" sagenevad pühad ja igavikulised kategooriad. Kareva luulest tehtud statistilised uurimused (vrd Tootmaa 1983; Vähejaus 1996) näitavad ka vastava leksika sagenemist, tähtsaks saavad näiteks ,,tõeline,/, ,,püha", ,,taevas", ,,valgus", ,,sära", ,,jumal", ,,igavik", ,,ime". Armastus omandab järk-järgult sakraalse tähenduse ning üleneb puhtisiklikust tundest olemist
nurgakiviks. Vanaaegselt suurejooneliseks muutus 1980. aastatel ka Kareva luule toon. 1980. aastatel ilmunud tekstid toovd järk – järgult esile uusi tahke, mis kaugendavad tekste mistahes laadis põlvkondlikkusest ning kujundavad välja iseseisva ettekujutuse “karevalikkusest”. See loomingu tuumosa on ilmunud kogudes “Ööpildid” (1980), “Puudutus” (1981), “Salateadvus” (1983) ning “Vari ja viiv” (1986). Kareva lugejamenu rajaneb naiselikust vaatepunktist kirjutatud armastusluulel, mis kogumahult ongi esiplaanil, kuid seostub ka teiste motiividega. Võrreldes “Ööpiltidega” sagenevad pühad ja igavikulised kategooriad. Kareva luulest tehtud 4 statistilised uurimused näitavad ka vastava leksika sagenemist, tähtsaks saavad näiteks “tõeline,“ “püha,” “taevas,” “valgus,” “sära,” “jumal,” “igavik,” “ime.” Armastus omandab järk
Vanaaegselt suurejooneliseks muutus 1980. aastatel ka Kareva luule toon. 1980. aastatel ilmunud tekstid toovd järk järgult esile uusi tahke, mis kaugendavad tekste mistahes laadis põlvkondlikkusest ning kujundavad välja iseseisva ettekujutuse "karevalikkusest". See loomingu tuumosa on ilmunud kogudes "Ööpildid" (1980), "Puudutus" (1981), "Salateadvus" (1983) ning "Vari ja viiv" (1986). Kareva lugejamenu rajaneb naiselikust vaatepunktist kirjutatud armastusluulel, mis kogumahult ongi esiplaanil, kuid seostub ka teiste motiividega. Võrreldes "Ööpiltidega" sagenevad pühad ja igavikulised kategooriad. Kareva luulest tehtud statistilised uurimused näitavad ka vastava leksika sagenemist, tähtsaks saavad näiteks "tõeline," "püha," "taevas," "valgus," "sära," "jumal," "igavik," "ime." Armastus omandab järk järgult sakraalse tähenduse ning üleneb puhtisiklikust tundest olemist korrastavast eetiliseks printsiibiks.
annaabi.ee 
