Doris Kareva luule(lühidalt) Luules valitseb range vorm, luuletuste p]hiteema on armastus, selle saamine ja saamatus. Armastusel on naiselik nägu. Esikogu ``Päevapildid`` ilmus aastal 1978. Keelekasutus on lüüriline, valitseb artistism. Luule peegeldab emotsioone, loomingus on kaks voolu:uusromantism ja ja sümbolism. 1986 ilmub luulekogu ``Vari ja Viiv``autor näitab oma armastuskogemust.
Loomingus saab eristada kolme etappi. Esimene neist on kõige lühem ja avaldub esikkogus ,,Päevapildid". Seda võib pidada Üdi(Viidingu) teatraalse tehnika mängulisuse ja iroonia lüürilisemaks variandiks. Lüürilisus aga ka artistlik keelekasutus annavadki talle isikupära. Teine periood: 80-ndatel oli luulelaad enam sümbolistlik ning üksikute emotsioonide peegeldused said maailmavaatelise terviku osaks. ,,Vari ja viiv". Kareva sidus oma luules armastuskogemust ning müstilisi elamusi eetiliste seisukohtadega. Kolmas periood: luule teisenes 80-ndate lõpus. Ei kadunud müstikahuvi, ei kadunud armastusteema, aga liikuvamaks oli muutunud keel: lisandunud oli kõlamänge ja sõnade kuhjamisi. Kasutab vabavärssi. ,,Maailma asemel"
maailma nähtumusliku külje vastu, efektset pauseerimistehnikat. 1980. aastatel oli Kreva luulelaad enam sümbolistlik (seega ka uusromantiline) ning üksikute emotsioonide peegeldused said maailmavaatelise terviku osaks. Kõige mõjusamalt ja üldistavamalt ilmneb see suund luulekogus „Vari ja viiv“ (1986). Selles tervikus paistab aga ikaagi olevat kaks poolt, üks seotuna tunnete ja teine mõistusega. Ehk teisisõnu: 1980. aastatel sidus Kareva oma luules armastuskogemust ning müstilisi elamusi eetiliste seisukohtadega. Müstika tähendusest nüüdisaegses eesti luules ongi põhjust rääkida just seoses Kaplinski ja Karevaga – kuigi juba põgusal vaatlusel selgub, et see tähendus on väga erinev. Väga erinev on luule, erinevad müstilise elamuse kogemise ja väljendamise teed. Kareval näib see kogemus olevat lähemal religioonile, samuti on talle oluline mingi salapärane ilu – ja armastuseelamus.
efektset pauseerimistehnikat. 1980. aastatel oli Kreva luulelaad enam sümbolistlik (seega ka uusromantiline) ning üksikute emotsioonide peegeldused said maailmavaatelise terviku osaks. Kõige mõjusamalt ja üldistavamalt ilmneb see suund luulekogus ,,Vari ja viiv" (1986). Selles tervikus paistab aga ikaagi olevat kaks poolt, üks seotuna tunnete ja teine mõistusega. Ehk teisisõnu: 1980. aastatel sidus Kareva oma luules armastuskogemust ning müstilisi elamusi eetiliste seisukohtadega. Müstika tähendusest nüüdisaegses eesti luules ongi põhjust rääkida just seoses Kaplinski ja Karevaga kuigi juba põgusal vaatlusel selgub, et see tähendus on väga erinev. Väga erinev on luule, erinevad müstilise elamuse kogemise ja väljendamise teed. Kareval näib see kogemus olevat lähemal religioonile, samuti on talle oluline mingi salapärane ilu ja armastuseelamus. Maise armastuse ekstaas muutub
annaabi.ee 
