Molotov, Kaganovits, Malenkov ja Sepilov kaotasid oma kohad. Valiti uus poliitbüroo (KK presiidium), mille koosseisu hakkasid kuuluma Hrustsov, Zukov, Mikojan, Vorosilov, Bulganin, 1 Svernik, Suslov, Kiritsenko, KK sekretär Leonid Breznev (1906-1982), KK sekretär Jekaterina Furtseva (1910-1974), Frol Kozlov (1908-1965), Soome kommunistide juht Otto Kuusinen (1881-1964), Averki Aristov (1903-1973), Nikolai Beljajev (1903-1966) ja Nikolai Ignatov (1901-1966). Oktoobris 1957 vabastati Zukov kaitseministri ja poliitbüroo liikme kohalt. Sellega oli Hrustsov kõik võimalikud ohud oma võimule kaotanud. Välispoliitika 1953-1957 Nii NSV Liit kui USA said 1953. aasta alguses uued juhid, Trumani ja Stalini aeg oli läbi. Kui USA uus president Eisenhower oli endine sõjaväelane, siis Hrustsov oli talupojaperest pärit ja väga piiratud haridusega parteifunktsionäär
Ukrainians Andrey Dashkov and Alexander Vargo. Russian poetry of that period produced a number of avant-garde greats. The members of the Lianosovo group of poets, notably Genrikh Sapgir, Igor Kholin and Vsevolod Nekrasov, who previously chose to refrain from publication in Soviet periodicals, became very influential, especially in Moscow, and the same goes for another masterful experimental poet, Gennady Aigi. Also popular were poets following some other poetic trends, e.g. Vladimir Aristov and Ivan Zhdanov from Poetry Club and Konstantin Kedrov and Elena Katsuba from DOOS, who all used complex metaphors which they called meta-metaphors. In St. Petersburg, members of New Leningrad Poetry School that included not only the famous Joseph Brodsky but also Victor Krivulin, Sergey Stratanovsky and Elena Shvarts, were prominent first in the Soviet- times underground - and later in mainstream poetry. Some other poets, e.g. Sergey Gandlevsky and Dmitry Vodennikov, gained popularity by
suhteliselt tagasihoidlik, teda väga tugevaks administraatoriks ei peetud, aga kuulus Stalini lähikonda ja seal oli tal kindel funktsioon- lõbusa tooni vajadusel pidi tantsima ja lõbustama seltskonda. Hruštšovi alahinnati, saab Beriale ja Malenkovile saatuslikuks. Tuumiku puhul Stalin väga järgis, et nad tervikuna liiga tugevaks ei muutuks, ise oli initsiaatoriks sellele, et nad omavahel konkureeriksid ja rivaalitseksid. Võimuvõitlus on ka seotud ennekõike tuumikuga. Reserv oli B.Aristov, L.Brežnev, M.Pervuhhin, M.Saburov, D.Ustinov, N.Kossõgin. Vastukaaluks vanale kaardiväele ja tasalülitamaks tuumiku mõjukust oli reserv. Nemad olid mingil moel Stalinile silma jäänud sõja ajal või vahetult sõjajärgsel perioodil. Nende esile toomine pidi märku andma vanematele olijatele, et ka järeltulev põlvkond on olemas. Tegelikult reserv jaguneb ka kaheks- ühelt poolt tegemist puhtalt parteitegelastega- Brežnev ja Aristov. Ülejäänud on seotud
annaabi.ee 
