giliste partiklite abil analüütilisteks propositsioonideks ja nende analüütiliste propositsioonide vahelise formaalse suhte uurimi- sega, mille põhjal ühte saab teisest tuletada. Nende protseduur seisneb formaalloogika propositsioonide esitamises deduktiivse süsteemina, mis põhineb viiel primitiivsel propositsioonil, mis seejärel ühele taandatakse. Seega läheb loogiliste tõdede ja tule- tusprintsiipide vaheline eristus, mida nõuti aristotellikus loogikas, põhjalikult kaotsi. Iga tuletusprintsiip esitatakse loogilise tõena ning iga loogiline tõde võib täita tuletusprintsiibi osa. Aristotel- ese kolm "mõtlemisseadust", samasusseadus, välistatud kolman- 10 Alfred J. Ayer da seadus ja vasturääkivusseadus on lülitatud sellesse süsteemi, kuid neid ei peeta tähtsamaks kui teisi analüütilisi propositsioone.
Vooruseetika juured on antiik-Kreekas, mil keelest ja tähendab tava, või komme. Eetika on teadus või õpetus moraalist, ka moraalifilosoofia. Eetika objekt on süstemaatiline püüe mõista moraali mõisteid ja põhjendada/õigustada pea kogu eetika oli vooruseetika. Vana-Kreeka eetika keskne küsimus oli, millised on inimestes need voorused, mida täiustades saavutatakse harmooniline ja õnnelik elukorraldus polises. Aristotellikus moraaliprintsiipe ja -teooriaid (väärtusi, voorusi, praktikaid). traditsioonis on vooruse teooria lähtepunktiks eelnev küsimus: "Kas inimese elul on eesmärk või siht, midagi, mille jaoks me eksisteerime, mingi üleüldine inimeste elu eesmärk, etalonvoorus, mis 2. Mis on normatiivne eetika
külmata, tõde ilma eksituseta, valgust ilma pimeduseta jne. Kui Kuri on illusioon, siis peab ka Hea illusoorne olema. See on ka põhjus, miks ma jään selle juurde, et privatio boni on ebaloogiline, ebaratsionaalne ja koguni nonsenss." (LAMMERS&CUNNINGHAM 2008:192) Teiseks põhjuseks, peale dispuudi manilusega, miks Augustinus algselt kurja substantsi eitama hakkas, olid tema vaimsed eeskujud. Nii platonistlikus kui aristotellikus filosoofias ei jaga Kuri ,,olemist", mis on iseloomulik ainult heale. Sellest lähtuvalt kinnitab katoliiklik mõte oma 77 ontoloogias, et kogu loodu on hea ning peale hea pole millelegi omane tõeline olemasolu. Augustinus väidab, et kõik mis on, see on hea. (LAMMERS&CUNNINGHAM 2008:190) Tänapäeval, pärast Heideggeri, tundub muidugi kummalisena mõte, et ,,olemine" on igal juhul parem kui ,,mitteolemine"
annaabi.ee 
