Zeus viis inimeste suguelundid keha teisele küljele, et inimesed saaksid teineteist emmates uusi inimesi sigitada. Sellest ajast on inimene alati otsinud oma teist poolt. Mõlemasoolise olendi üheks pooleks olevad mehed armastavad naisi. Naissoost olendi pooled on lesbilised. Meessoost olendi pooled armastavad noorukina mehi ja mehena noorukeid. Nemad on parimad, sest nad on kõige mehelikumad. Armastus on seega terviku ihaldamine ja püüdlus selle poole. Pärast Aristophanest kõneleb Agathon, kelle kõne on eelviimane ja pärast teda peaks kokkulepitud järjekorrale vastavalt kõnelema veel Sokrates. Kõik pidulised on Agathoni kõnest vaimustatud ja leiavad, et see oli armastuse kiidukõnede absoluutne tipp. Kõnelema peab hakkama Sokrates. Sokrates teeb Agathoni kontseptsiooni paranduse, rõhutades, et armastus ei saa olla ise täiuslik, sest siis ei hakkaks inimesed armastusest osa saades midagi püüdlema, vaid jääksid rahunenuna paigale
Ateenas korraldati kaks korda aastas näitekirjanikele võistlusi, mille peaainestik pärines kangelasmüütidest ning neid nimetati tragöödiateks. Sageli käsitleti tragöödiates jumalatele kuuletumise ja aruka valitsemise teemat. Komöödiates aga kujutati tuntud kodanikke ebatavalistes ja naljakates olukordades ning tihti pilgati jumalaid. Komöödia üheks tegelaseks oli tihti sõnakuulmatu või põgenenud ori. Selle rolli loojaks peetakse Aristophanest. Festival algas koidikul, mõnikord oli kavas viis näidendit. Selleks päevaks peatati äritegevus ja vangid lasti vabaks. Teater oli avatud ka naistele. Näitlejaid, kelle mäng pealtvaatajatele ei meeldinud, loobiti vahel toiduga või isegi kividega. Näitlejad kandsid laval maske ja olid alati mehed. Esimestes näidentides oli alati ainult üks näitleja ja 12-15 liikmeline lauljate ja tantsijate trupp. Hilisemates näidendites oli rohkem rolle ning lavastuses jagati need kolme näitleja
Sellest kujuneski pilkeline ning mõnitav zanr, kus kasutati vaba keelepruuki (kõnes sisaldus nii roppusi kui erootilisi nalju). Eelkõige oli tegemist poliitilise satiiriga. Olulisel kohal oli peategelaste sõnasõda e agoon. Komöödia oli mõneti revolutsiooniline: väljuti lavalisest tinglikkusest. Näiteks vahel võttis koor maskid eest ning räägiti otsesõnu, mida autor palus neil kuulutada. Komöödia esimeseks suurmeistriks peetakse Aristophanest. Esituspaigaks kujunes Ateenas teater kolmest osast koosnev ruum. Üheks oli orkestra e ringikujuline väljak, kus esinesid koorilüürika ettekandjad. Hiljem, kui tantsiv koor enam etendustes ei osalenud, muutus see rooma teatris poolringiks. Teiseks paigaks oli skene (stseen), kus näitlejad said oma välimust muuta. Hiljem kujunes sellest püsiv lavatagune. Kolmas teatriruumi osa oli theatron e vaatamispaik. Hiljem omandas see termin kogu teatriruumi tähistuse.
annaabi.ee 
