sarnastelt alustelt, saab piiranguid mitmeti tõlgendada. Erandite tegemine oleneb palju ka iga riigi arhiivinduse traditsioonidest, arhivaaride õigustest ja pädevusest, piiratud andmetele juurdepääsuloa andmisel. Kuigi kaasaegsed õigusaktid püüavad eelkõige tagada inimõiguste kaitset, silmas pidades nii teabe vaba kättesaadavust kui ka kaitsemeetmete rakendamist, jääb kontroll juurdepääsu tingimuste täitmise üle arhiivis siiski arhivaarile. Sest, kasutades Erik Ketelaari sõnu, on just arhivaar see, kes peab tagama isikute privaatsuse arhivaalide kasutamisel. (Kibal jt 2005) 5 JUURDEPÄÄSUPIIRANGUD ARHIVAALIDELE EESTI NSV-s Lähtudes tõsiasjast, et Eesti NSV oli üks osa NSV Liidust, tuleb käsitleda kohalikke juurdepääsupiiranguid arhiividele, nõukogude arhiivinduse õiguslik-teoreetilises kontekstis.
8-1 Eksamikomisjoni koos- (1); (4) Alatine P DH-teenistus Intraneti kaustas Edastatakse 3 (AV) *** olekute protokollid Kutseeksam aasta möödumisel arhivaarile 8-2 Kutsetunnistuste (5) Alatine D E-talitus AvTS DH- Osaliselt avalikusta- Varukoopiad (H) Sisaldab register § 35, teenistuse takse veebis* AAK p 122 lg 3 järgi isikuandmeid;
Seoses pidevate reformidega ning vanade ametiasutuste likvideerimisega tekkis Venemaal massiliselt peremeheta dokumente. Selle tulemusena tekkis rida ametkondlikke ja spetsiali- seeritud arhiive, mis on läbi sajandite vene arhiivide eripäraks. Venemaal ei tekkinud terviklikku riigiarhiivi, seal eksisteeris rida väikseid, salastatud ja omanäolisi arhiive. 1768. a ukaasiga arhiivide kohta pandi paika ka kutsenõuded arhivaarile, milles oli kirjas vana (Ranke eelne) saksa põhimõte, et arhivaar ei tohi tegeleda ajaloo uurimisega. Arhiivid olid suletud asutused, kus valitses range sisekord (kirjanikud, ajaloolased ei tohtinud arhiivi kasutada). Ametniku juurdepääsuõigus dokumentidele oli seotud auastmega (mida madalam auaste, seda suuremad võimalused dokumentidega töötada). Vene arhiivinduse iseloomulikuks jooneks on dokumentide kogumise põhimõtete ülim pragmaatilisus. 19. saj