samuti võtsid vähehaaval järjest kasutusse Euroopas kinnistunud funktsionalismi tüüpilisi väljendusvahendeid: lamekatus, sammastele tõstetud hoone(osa), horisontaalne aknariba, ornamentidest puhtad (tihtipeale valged) seinapinnad, vaba ruumiplaneering. Funktsionalismi kõrgaeg jääb Eestis suhteliselt lühikesse perioodi: aastaisse 1931- 34, millest viimane tähistab vaikiva ajastu algust ja samal ajal esinduslikuma arhitektuurisuuna riiklikku soosimist. See avaldus eelkõige väärikate viimistlusmaterjalide (näiteks dolomiit) ja eestipärase ornamentika kasutuselevõtus fassaadikujunduses. Kuid ka pärast V.A. algust ei kadunud funktsionalism täielikult, mille kõige tuntum esindaja oli pikki aastaid Pärnu peaarhitekt Olev Siinmaa. Kuulsaimad valge funktsionalismi esindajad valmisidki pärast 1934. aastat, Pärnus: Rannahotell (1937) ja rannahoone (1939). Eesti funktsionalismi absoluutsesse
Tamm. Kohvikus sees tahtis ehituse algataja Edgar Tõnurist näha iseteenindamist, mis oli toona kuum sõna. Iseteenindus kui ka suviti väga menukas välikamina ja saslõkiahjudega terrass, hajus mõnes aasta pärast ära. Tuljak sai kiiresti populaarseks peopaigaks ja iseteenindamine ei läinud suurte üritustega kokku. 1971. aastal otsustati juurdeehitusena lisada köögiplokk. Valve Pormeister on nimetatud orgaanilise arhitektuurisuuna peamiseks esindajaks Eestis. Projekteerimisel lähtus ta alati ennekõike maastikust ja selle võimalustest, see tähendab, et lähtus reljeefist, haljastusest ja veekogudest, sobitades hoone nendega ühte. Kui oli võimalik, ei võetud tema objektide ehitusel maha ühtegi puud. Pormeister on kirjutanud: ,, Pean arhitektuuri sidumist loodusega ning ehitiste inimsõbralikke masse ja mõõtmeid projekteerimisel äärmiselt oluliseks. Ilma sügava ruumilise tunnetuse ei sünni head ehitist."
kasutusse Euroopas kinnistunud funktsionalismi tüüpilisi väljendusvahendeid: lamekatus, sammastele tõstetud hoone(osa), horisontaalne aknariba, ornamentidest puhtad (tihtipeale valged) seinapinnad, vaba ruumiplaneering. Funktsionalismi kõrgaeg jääb Eestis suhteliselt lühikesse perioodi: aastaisse 1931-34, millest viimane tähistab vaikiva ajastu algust ja samal ajal esinduslikuma arhitektuurisuuna riiklikku soosimist. See avaldus eelkõige väärikate viimistlusmaterjalide (näiteks dolomiit) ja eestipärase ornamentika kasutuselevõtus fassaadikujunduses. Siiski ei kadunud nõndanimetatud valge funktsionalism, mille kõige tuntum esindaja oli pikki aastaid Pärnu peaarhitekt Olev Siinmaa, pärast vaikiva ajastu saabumist kuhugi, kuigi riigi esindusfunktsioone see enam ei kandnud. Kuulsaimad valge funktsionalismi esindajad valmisidki pärast 1934
annaabi.ee 
