Tuuakse välja nõukogude arhiivinduse tähtsaimad jooned: 4 ,,Juurdepääsupiirangud arhivaalidele Euroopas ja Venemaal". ,,Ühiskonna hoiakud, ajaloo-uurimine ja juurdepääsupiirangud dokumentidele minevikuperspektiivis, 2005, lk 36 5 ,,Juurdepääsupiirangud arhivaalidele Euroopas ja Venemaal". ,,Juurdepääsupiirangud arhivaalidele tänapäeva Euroopas", 2005, lk 63 1. Täitevvõimu absoluutne kontroll (üle)tsentraliseeritud arhiivinduse üle. 2. Ideoloogiasse lämbunud arhiiviteooria. 3. Arhiivi ja arhivaaride funktsionaalne rollivahetus 1940. Ja 1950. Aastal. 4. Salastatud arhivaalide suur osatähtsus ja üldine juurdepääsu piiramine arhiiviainesele. Arhivaalide kasutamiskorda nõukogude perioodil ei saa selgitada pelgalt juurdepääsu ja selle piiramise analüüsiga tänases tähenduses. Põhimõtteline vahe tuleneb asjaolust, et nõukogude süsteem nägi ette arhivaalide kasutamise piiramist kahel erineval tehnilisel moel. Nimelt
isikuajalooga. Seega võib järeldada, et toetuti põhiliselt õigusaktidele, eeskirjadele ja kehtivatele määrustele. Nõukogude arhiivinduse tähtsaimad jooned väljenduvad eelkõige neljas suundumuses, millest kolm on täheldatavad kogu perioodi ulatuses ja üks piirnes 1940. ja 1950. aastatega (Kibal jt 2005): 1. Täitevvõimu absoluutne kontroll (üle)tsentraliseeritud arhiivinduse üle. 2. Ideoloogiasse lämbunud arhiiviteooria. 3. Arhiivi ja arhivaaride funktsionaalne rollivahetus 1940. ja 1950. aastatel. 4. Salastatud arhivaalide suur osatähtsus ja üldine juurdepääsu piiramine arhiiviainesele. Kogu arhiivindust Eesti NSVs ja loomulikult NSV Liidus kontrollis täielikult täitevvõim e valitsus, teisisõnu Rahvakomissaride Nõukogu, mis hiljem nimetati ümber Ministrite Nõukoguks ning kogu seda riigiaparaati reaalselt juhtis ja suunas kommunistliku partei. Üleliidulisel ega
3) arhiiv ehk Registratuur süsteem kõige selle juhtimiseks. Rammingen kasutas praktilis-induktiivset1 arhiivisüsteemi: 1. Maahärra asjad (Causae domini) 2. Alamate asjad (Causae subditorum) 3. Välisküsimused (Causae extraneorum) Kõik kolm jagunesid veel 2 alaliiki: a) Realia (kogu reaalne elu ja olu, mis persoonide alla ei mahu), b) Personalia 17. sajandil riigid tugevnesid, ühes nendega ka riigiaparaat, sh arhiivid. Sel ajal eraldub üldisest asjaajamise ja kantselei teooriast arhiiviteooria. Kokkuleppeliselt on hakatud esimeseks arhiiviteoreetikuks nimetama Baldassare Bonifaciot, kes kirjutas 1631. a teose "De Archivis". Esimese teoreetikuna kasutab terminit arhiiv (seni kasutusel kas kantselei või registratuur). 1 Arhiivikorralduse alusena juurutati territoriaalset pertinentsiprintsiipi. Selle süsteemi kohaselt selekteeriti dokumente järjestatuna: 1. geograafilise koha 2. teema 3. asi 4. kronoloogia järg
annaabi.ee 
