Pertinentsiprintsiip kui ajaloolise arhiivikorralduse põhimõte Pertinentsiprintsiip arhiivikorralduse alusena (klassifitseerib arhivaalid sisu järgi) hakkas domineerima Euroopa riikides juba 16. sajandil. Prantsuse Rahvusarhiiv, mis loodi 1789. aastal ja oli üks esimesi suuremahulisi ja eriilmelisi arhiive, võttis pertinentsiprintsiibi oma klassifitseerimisskeemi aluseks. Printsiibil oli puuduseid, kuna selle järgi tuli algse looja fond muuta erinevateks osadeks ja lahutada üksteisest. Vajadus parema arhiivikorralduse järele
ajalooteaduse vundamendiks, jne. Arhiivindus kitsamalt on: * arhiivi organisatsioon ja juhtimine * kogumine e komplekteerimine * hindamine e ekspertiis * korrastamine, kirjeldamine * koolitus * säilitamine * kasutamine jne. arhiiviasutuse põhifunktsioonid: · Säilitamine · Konserveerimine · Restaureerimine · ennistamine · Rekonstrueerimine · Taastamine (rehabilitation, revival) · Kaitsmine · Uuendamine (renewal) · Päästmine · Remontimine Arhiivikorralduse kujunemislugu: pertinentsiprintsiip, Rammingeni süsteem, Baldassare Bonifacio, territoriaalsene pertinentsiprintsiip, Georg Aebbtlin, Karl Bernhard Friedrich Zinkernagel. Arhiivi korralduse osas sai valitsevaks ja üldtunnustatuks pertinentsiprintsiip iga arhivaal on unikaalne teavik, mille korrastamise ja kirjeldamise aluseks on selles leiduva teabe iseloom. Ühe kuulsama arhiivindusliku mõtte arendaja Jakob von Rammingeni (16.saj), kes vaatles
Eesti arhiividest ja estica välismaa arhiivides Eesti arhiivinduse juured ulatuvad 13. sajandisse kui Tallinnas hakkas kujunema raearhiiv. Riiklik arhiivide süsteem rajati esimesel iseseisvusajal. 1996-1998 loodi Eesti arhiivisüsteemi õiguslikud alused ja 25. märtsil 1998. aastal võttis Riigikogu vastu arhiiviseaduse. Samal aastal kinnitas valitsus oma määrusega arhiivieeskirja. Arhiiviseaduse arhiivijärelvalve osa jõustus 1. Juunil 1999.26 Tänapäeva arhiivikorralduse alusmõte on provenientsiprintsiip (päritolupõhimõte), mille kohaselt ühe asutuse või isiku dokumendid moodustavad terviku, mida ei tohi arhiveerimisel lõhkuda. Asutuste dokumentide riiklik arhiivi andmine on alati olnud allutatud mingile korrale, kuid avaliku ja erasektori puhul hakkab silma suur ebaühtlus ja stiihia. Eriti vähe on jõudnud arhiividesse dokumente Eesti taasiseseisvumise aastaist, sh poliitiliste parteide ja liikumiste kohta.
kasutuselevõtmine. Euroopa keskaeg tõi muudatuse, kus dokumentidega hakkasid tegelema notarid. Arhiiv selle tänapäevases tähenduses tekkis 1789, kui Pariisis asutati Rahvusarhiiv (Archives Nationales) ja loodi ühtne arhiivisüsteem. 1794 sätestati seadusega, et riik peab vastutama dokumentaalse pärandi säilitamise eest, ning sõnastati arhivaalide avalikkuse põhimõte. 1841 sõnastati provenientsiprintsiip ja 1881 registratuuriprintsiip kui arhiivikorralduse teoreetilised aluspõhimõtted. Esimese kutseühendusena loodi 1891 Hollandi arhivaaride ühing, 1910 toimus Brüsselis esimene ülemaailmne raamatukoguhoidjate ja arhivaaride kongress. Arhiivi kontseptsioon muutus pärast Teist maailmasõda, kui demokraatlikes riikides juurdus põhimõte, et igasugune rahvuslik dokumentaalne kultuuripärand on rahvusvahelise pärandi osa ning igale uurijale tuleb tema päritolust sõltumata tagada arhivaalide kättesaadavus. Põhja-
annaabi.ee 
