Vana korra kokkuvarisemisega püüdis revolutsioon luua ka uut olustikku. Suured muutused leidsid revolutsiooni ajal aset ka moes, kõnetlusvormis, moraalis ja vähendati kiriku mõju. Revolutsiooni algusaastatel eitati peaaegu täielikult endist kultuuripärandit, mistõttu seda ulatuslikult hävitati. Avalöögi andis 1780.a suvel Bastille kindluse lammutamine. Usuvastasus ühiskonnas seadis ohtu kirikud ja katedraalid. Enamik raamatuid kuulutati mittevajalikeks ja hävitati koos arhiividokumentidega. Kultuuriväärtuste hävitamise taga olid eelkõige kohalikud omavalitsused ja üksikud aktivistid. Eriti rängalt said kannatada aadlikest mahajäetud losside, kirikute, kloostrite maali-,kunsti- ja raamatukogud. 1790.aastast hakati rakendama mitmeid abinõusid. Loodi nn monumetntide komisjon, mille ülesandeks oli fikseerida, mis kuulub säilitamisele ja mis hävitamisele. 1793.aastal avati Louvre´is kunstimuuseum ja sinna koondati palju kunstiteoseid. Samal aastal asutati ka
hävitamine makuleerimiskampaaniate käigus, millal toimusid massilised arhivaalide eraldamised hävitamiseks ilma pädeva hindamisotsuseta. Säärane käitumine, kus mingi kampaania käigus täidetakse iga hinna eest lühikese aja jooksul makulatuuri kogumise plaani, ei lasknud ega võimaldanud sageli hävitatavate materjalide tsiviliseeritud hindamisprotsessi teostamist. Tõsist hävitustööd tehti julgeolekuorganite arhiividokumentidega. 1954.aastal -- NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee loomisel -- oli selle asutuse operatiivarhiivis arvel 5,7 miljonit säilikut, 1991. aastal aga ainult 654 300 säilikut. KGB arhiividokumente hävitati eriti mastaapselt 1954.1955. aastal, kuid ka järgnevatel aastatel oli see tegevus regulaarne. Tänaseni ei ole avalikustatud, milliste kriteeriumide alusel seda tehti, kuid on ilmselge, et üheks põhjuseks oli ka poliitilise võimu surve. (Kibal jt 2005) Perestroika 1985
pidi tegutsema julgeoleku kontrolli all, formaalselt olid eesotsas rahvuslikud juhid, kogu org ülesanne oli tasandada vastupanu ja protestivaimu, mis ühiskonnas oli, liimi tuli laiendada ka teistesse piirkondadesse. Eesti puhul on sama liini üheks lüliks see, et tehti ettepanek Georg Merile julgeolekutöötajate poolt 1953 suvel, et tema võiks kokku panna ENSV-le sobiliku valitsuse nendest inimestest, kellel on ka laiem toetus ühiskonnas olemas. Georg Meri jutt on tegelikult arhiividokumentidega tõendamata, aga ilmselt pole tegemist väljamõeldisega, vaid see läks kokku üldise poliitikaga. Suhtumise muutus ei jäänud vaid teoreetilisele pinnale, ka praktikas hakati teistmoodi käituma, tõi kaasa ka karistuspoliitika ümber vaatamise, piinamise keelustamise ülekuulamistel jne. Kõige silmapaistvam näide on Leeduga seotud, kui 1953 mais julgeolek tabas Leedu ühe metsavendade juhi, siis Stalini ajal oleks see raudu pandud ja koha peal maha lastud, aga
annaabi.ee 
