võrdõiguslikkus. Kodanikul on õigus valida, tal on õigus kandideerida ning avaldada oma arvamust riigi käekõigu kohta. Kodanik määratleb üht osa inimestest, kes elavad teatud riigis. Kindlasti on see osa enamuses, kuid ka Eesti põhjal on võimalik aru saada, et meie seas on palju mitte kodanikke, kes samuti siin tegutsevad. Kui juba üldine poliitilne võrdõiguslikkus määrab, et see õigus käib vaid kodaniku kohta,peaks sellel olema väga hea ja argumenteeritav põhjus. Kindlasti eeldatakse, et riigi kodanik huvitub rohkem selle käekäigust, teab paremini seaduseid ning omab riigiga seonduvalt rohkem isiklikke huvisid. Arvatakse ka, et ta on hariduse saanud selle riigi haridussüsteemis ning, et seal õpitu aitab tal riigi funktsioneerimist paremini mõista. Mitte kodanikku peetakse riigi suhtes ükskõiksemaks, eeldatakse, et kui inimene pole kodanik ei huvitu ta ka piisavalt riigist, kus elab ning pole adekvaatne tegema otsuseid
või mõtet, küll võivad inimesed püüda oma tegevusega tulevasele poliitilisele ajaloole ühe või teistsuguse mõtte anda. Popper pakub välja, et see mõte võiks seisneda võitluses avatud ühiskonna eest. See on Popperi normatiivne – kriitilisest dualismist tulenevalt seega mitte- teaduslik – seisukoht. Avatud ühiskonna pooldamine sõltub konkreetse inimese väärtushinnangutest tulenevatest ootustest ühiskonna suhtes ega ole teadusliku vahenditega argumenteeritav. Mida siis kujutavad Popperi järgi endast avatud ühiskonnad? Sedalaadi ühiskondi iseloomustab tema sõnul iga indiviidi vabadus taotleda endale oma parema äranägemise kohaselt õnnelikumat elu ning võimalus kritiseerida sellelt seisukohalt kõiki ühiskonnaelu külgi. Selle tulemusena teadvustab niisugune ühiskond järk-järgult oma elukorralduse ebatäiuslikkusi, mis saab olla eelduseks selle institutsioonilisele uuendamisele, et luua ühiskonda moodustavatele indiviididele
ehituslaenu väljastamisel üürnikega sõlmitud eellepingute olemasolu 20-50 protsendi ulatuses hoone üüritavast pinnast. Kõrgemat eellepingute mahtu nõutakse väheste kogemustega uutelt arendajatelt. Riskantsemate turgude puhul võib eellepingute nõutavaks mahuks olla ka 50-70 protsenti. Reeglina on ehituslaenu hüpoteeklaenuks ümber sõlmimine seotud hoone täituvuse 70-80 protsendilise tasemega. (Toompark 2003) Antud eellepingute nõudmine on sisuliselt argumenteeritav põhjusel, et laenuandjatel on keeruline hinnata laenuvõtja poolt sõlmitavate kokkulepete sisu ja efektiivset üürimäära ning paberil allkirjastatud üürilepingud aitavad kindlaks määrata reaalsete rahavoogude suurust. Laenude puhul on üks olulisemaid tegureid intress. Laenuintressi kujunemine on seda mõjutavate tegurite rohkuse tõttu äärmiselt keerukas. Igasuguse laenu puhul intressist rääkides
annaabi.ee 
