õppematerjali kokkuvõte Õppematerjal kirjutab järgmistest kirjastiilidest: ametlik, mitteametlik, teaduslik. Käsitletakse ka lühikest ja pikka akadeemilist teksti, refereerimist, tsiteerimist, viitamist, retsenseerimist, plagieerimist. Ametlikku kirjastiili, piiratud, formaliseeritud, kasutatakse valitsemises ja õiguses. Stiili sõnavara peab edastama fakte, vältides kõneleja seisukohti, emotsioone. Mitteametliku kirjastiili nimetatakse n.-ö. argikeeleks, kus kasutatakse slänge, vulgarisme, fraseologisme jms. Teaduslikus kirjastiilis on vajadus anda edasi infot üheselt mõistetavana, täpsena. Stiili eesmärgiks on teadmiste edastamine. Lühikesteks akadeemilisteks tekstideks peetakse näiteks abstrakti, resümeed, kokkuvõtet, esseed. Abstrakt annab lugejale kiire ülevaate teksti sisust, mille abil otsustada, kas töö on lugemist väärt. Resümee annab ülevaate töö eesmärgist, probleemidest, lahendustest ja
kasutab, sõltub kolmest aspektist – kirjutaja ja lugeja asjatundlikkusest antud teemas, teksti keelelisest ideaalist ning teksti retoorilisest ja kesksest eesmärgist. (Hennoste, Pajusalu 2013: 37) Vastavalt keeleliste vahendite valikule võib eristada erinevaid tekstiliike ehk žanre. Kindlat ja üldkasutatavat tekstiliikide loendit ei ole, teadusalad ning tekstiuurijad grupeerivad neid mitmel moel. (Kasik jt. 2007: 21-22) Kõige laiemalt liigitatakse tekste keelekasutusvaldkondade järgi argikeeleks, ilukirjanduskeeleks ning tarbekeeleks (Kasik jt. 2007: 22). Kuna seminaritöö keskendub kirjalikule tarbekeelele, siis pikemalt käsitletakse vaid seda keelekasutuse liiki. Tarbekeelt liigitatakse omakorda ajakirjandus-, ameti- ning teaduskeeleks. Kõige suuremad erinevused nende keele variantide vahel seisnevad nende grammatilises ülesehituses - kui palju kasutatakse tekstis isikulist ja umbisikulist tegumoodi,
Erelt jt ning ENE nimetavad kogu seda keelt kirjakeeleks, mis on norminguline keel, mis jaguneb erinevateks stiilideks, mida on eristatud eeskätt kasutussituatsiooni ja normingute järgimise järjekindluse alusel. Stiilide seas on ka argikeel. Karl Pajusalu nimetab kogu selle osa ühiskeeleks ning jagab selle norminguliseks kirjakeeleks ja muuks. Rein Kull nimetab kogu murdevälise keeleosa kirjakeeleks ja jagab selle kaheks: normikeeleks ehk norminguliseks kirjakeeleks ja argikeeleks ehk mittenorminguliseks kirjakeeleks. Sotsiolekt kui mõiste on olnud kaua kasutusel, kuid lihtsalt mõistena, mida pruugitakse, ilma et sellel oleks kuigivõrd konkreetset kohalikku sisu. Enam on kasutatud mõistet släng, kuid defineeritud seda erinevalt. Nt släng on eesmärgipärane mittenormatiivsus keeles (Loog 1991) või släng on mingile sotsiaalsele rühmale, klassile, ühe ja sama eriala inimestele, sõpruskondadele jne omane mitteametlik kõnekeelne sõnavara (Tender 1994).
annaabi.ee 
