1939 toimunud reformiga liideti näiteks Sangaste ja Keeni vallad. Eesti Vabariik vähendas mõisa maid ning jagas enamuse maadest asundustaludeks (praegune Lossiküla on kujunenud just 1920ndatel), kuid mõisasüda ja ümbritsevad maad jäid perekonna kasutusse. Veidi peale "rukkikrahvi" surma (1938) loodi mõisa südamesse Jõgeva Sordikasvanduse Sangaste aretusjaam, millest ENSV ajal sai Sangaste Aretuspunkt (iseseisev alates 1957 aastast, liideti Sangaste kolhoosiga 1986). Esimene kolhoos Sangaste vallas moodustati oktoobris 1948. Mitu väiksemat kolhoosi ühinesid ajapikku kuni 1961. aastani, lõpuks asus kolhoos seniste Restu ja Sangaste mõisa maadel. (Kaaramaa ja Kübar, 1980) Sangaste külanõukogust sai Sangaste vald aastal 1991; kolhoos lõpetas tegevuse 1994. Sangaste aleviku peamised vaatamisväärsused on EELK Püha Andrease Sangaste kirik ja surnuaed, kus on
Lossi alusmüürideks toodi Soomest graniidimürakaid. Sangaste ansamblisse kuuluvad ka tornkindlust meenutav veetorn, ,,kastelli tüüpi" hobusetallid, laudad, massiivne müür ümber aia. Kõik ehitised on punasest tellisest, mis samuti on tüüpiline pseudogooti mõisahoonele. Pärast F. Bergi surma müüdi pärijate poolt korraldatud oksjonil 1939. a. suurem osa lossi mööblist, raamatukogust ja majakraamist. Laastavalt mõjusid ka sõjasündmused, rüüstamised ning lossi valdajate ( aretuspunkt, ülikool, turisminõukogu) sagedane vahetus. Lossist on kadunud esialgne mööbel, skulptuurid, peeglid, maalid, jahitrofeede kogu. Purustatud oli osa aknaid, uksi, katust. Seepärast ei suudetud täita L. Gensi soovitusi, et Sangaste lossi interjöör taastataks tema endisel kujul. Pealegi tehti Tartu Plastmasstoodete Katsetehasele 1968. a. ülesandeks muuta Sangaste loss kasutamiskõlblikuks võimalikult lühikese ajaga ja kohendada ruumid pioneerilaagri otstarbeks
Maaparanduse ja Sookultuuri Instituudist Eesti Maaviljeluse Instituut. See oli ENSV Põllumajandusministeeriumi uurimisasutus. Meie asutuse nimeks sai seega Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudi Tooma Katsebaas. Samasse alluvusse kuulusid veel 14 isemajandavat katsemajandit: Juuliku, Kuusiku, Polli ja Tooma Katsebaasid; Jõgeva, Karja ja Saku näidissovhoosid; Antsla, Jäneda ja Olustvere sovhoostehnikumid; Põdra, Ravila ja Simuna sovhoosid ning Sangaste aretuspunkt. Katsemajandite kogupindala oli 1969. aasta andmetel 48 730 ha. Kasvatati eliit- ja kõrgema sordi seemneid. Uurimissuunad olid maa otstarbeka ärakasutamise võimalused, tähtsamate Eestis kasvatatavate kultuuride agrotehnika ja sordiaretus, taimekaitse, maaparandus, tööde mehhaniseerimine, tootmise ökonoomika. Loetelu teostamise tarvis oli Jõgeva Sordiaretusjaamas kaks iseseisvat laboratooriumi − keemilised analüüsid ja mikrobioloogia. Kogu selle suure masinavärgi eesotsas oli
annaabi.ee 
