Labradori retriiver on üks kuuest retriiveri tõust (sõna retrieve tähendab inglise keeles 'tooma, kätte toimetama'). Tõu kujunemislugu pole täpselt teada, aga kõik viitab sellele, et labradorid on pärit Newfoundlandi rannikult, kust Inglise meremehed kauplesid kaasa võrke välja tirivaid koeri. Osad neist olid suuremad, neid peetakse njuufade eellasteks, teised olid väiksemad ja neid kutsuti St. John'i koerteks ja tõenäoliselt aretatigi labrador just nendest. St. John'i koerad kujunesid kõige hinnatumateks jahikoerteks Inglismaa aadlikele, kelle kennelites tegeleti koerte sihipärase aretusega. 1903. aastal tunnustas Inglise kennelklubi labradori retriiveri tõu. Labradoride aretuses on kasutatud ka chesapeake bay, siledakarvalisi ja kuldseid retriivereid, et laiendada labradoride geenibaasi. Eestisse toodi esimene labradori retriiver, Brutan Angela, 1982. aastal Lätist
> Production, 2016) 4.2. Põllumajandus Põllumajandusega tegelemine Andides on keeruline, kuna Andides on mägine pinnavorm ja järsud nõlvad, saagikus on üldiselt madal. Sellepärast on selles piirkonnas aastatuhaneid õpitud kuidas sellega toime tulla. Juba kunagistes Andide tsivilisatsioonides oli ühine see, et eksisteeris hästi organiseeritud põllumajandus, mis põhines mõistlikul keskkonnakasutusel ja pideval toidutaimede ja koduloomade arendamisel. Andides aretatigi välja mitmed tänapäeval laialt levinud põllukultuurid ja koduloomad. Need tsivilisatsioonid said aru, et põllumajandus on toidu allikaks ja et see garanteerib ühiskonna stabiilsuse. (Andean agriculture, 2016) Üldiselt on Andides vilja saagikus väike, veevaru on vähe ja suur osa piirkonnast on kuiv või ebaühtlase aastase sademete hulgaga. Kõrgetel tasandikel on külm ja viljad võivad külmuda. Maastik on ebatasane ja mullad ei ole hästi arenenud ja seal kus on viljakas maa,
ja Jaapani akvaristide poolt. Kodustatud kokrede hulgas võisid ilmuda ebaharilike uimedega või orginaalse värvusega eksemplarid, nii nagu mõnikord kaljutuvide hulgas ilmuvad omapärase sabakujuga valged isendid. Hakati kasvatama nende isesuguste kokrede järglasi. Pikka aega, paljude aasate keskel, valiti välja ja aretati neid kokri, kes akvaristidele meeldisid oma värvuse, keha, uimede ja sabakuju poolest. Nii aretatigi lõppude lõpuks välja kuldkala. On huvitav, et Jaapanis leidub perekondi, kes säilitavad sajanditepikkust järgivust akvaariumikalade aretamiseks. Üldse on jaapanlased suured akvaariumikalade kasvatajad. 6 Pilt 5. Joonis 1. Kogre ja kuldkala võrdlus. (I. Pradvin ,,Jutustus kalade elust) 7 2
annaabi.ee 
