Viimasel elukümnendil Viinis lõi Mozart kõigest kuus sümfooniat: kõik need on mõeldud suurele orkestrile ja neid esitati peateosteba tema suurtel autorikontsertidel, nn akadeemiatel. Neile teostele on iseloomulik jõuline väljendus, napid, kuid teravalt kontrastsed muusikalised kujundid ja nende polüfooniline arendamine. Samuti on need küpsed sümfooniad väga terviklikud: kõik need neli osa alluvad nüüd ühele dramaturgilisele arengujoonele, II (aeglane) ja III osa (menuett) pole enam tsükli kerged vahepalad ja varasemast kaalukamaks sai sümfoonia viimane, IV osa. Sümfooniate kõrval on Mozarti orkestriloomingu väga oluliseks osaks ka instrumentaalkontserdid. Kõige arvukamalt on ta neid kirjutanud klaverile (27) ja neist enam kui pooled (15) Viinis aastatel 1782- 1786. Nende esitustel soleeris ta ise ja just tema klaverikontserdid võttis Viini publik kõige paremini vastu
1914.a. Tallinna Kunsttööstuskooli avamine Arhitektuuris ehitati palju kultuuriasutusi. Domineerisid välisarhitektid ( Petrburi, Riia ja Helsingi). Valmisid Draamateater Tallinnas, Vanemuise teatrihoone Tartus ja Estonia teater Tallinnas. Kunst iseseisvas Eestis 1919 1940. 24. veebruaril 1918.a. kuulutati välja Eesti Vabariik. Uuenemine ühiskonnas soodustas uuendusi ka kunstis ning aastaks 1920 jõudis eesti kunsti radikaalsem osa Euroopa avangardiga enam- vähem samale arengujoonele. Reaalsele iseseisvumisele järgnes rahvusromantilise kunsti kiire vaibumine. Oma osa mängis siin ka Vabadussõda, kus mitmed rahvusromantikud langesid. Paljud kunstnikud alustasid kunstiteoste päästmist sõja jalust jne. 1919.a. juulis, kui veel Vabadussõja lahingud käisid, korraldati suur eesti kunsti ülevaatenäitus. Sellega tunnistas noor riik kunsti tähtsust rahvusliku eneseteadvuse loomisel. Näitus andis ülevaate kunsti arengust alates J. Kölerist. 1918.a
1914.a. Tallinna Kunsttööstuskooli avamine Arhitektuuris ehitati palju kultuuriasutusi. Domineerisid välisarhitektid ( Petrburi, Riia ja Helsingi). Valmisid Draamateater Tallinnas, Vanemuise teatrihoone Tartus ja Estonia teater Tallinnas. Kunst iseseisvas Eestis 1919 1940. 24. veebruaril 1918.a. kuulutati välja Eesti Vabariik. Uuenemine ühiskonnas soodustas uuendusi ka kunstis ning aastaks 1920 jõudis eesti kunsti radikaalsem osa Euroopa avangardiga enam- vähem samale arengujoonele. Reaalsele iseseisvumisele järgnes rahvusromantilise kunsti kiire vaibumine. Oma osa mängis siin ka Vabadussõda, kus mitmed rahvusromantikud langesid. Paljud kunstnikud alustasid kunstiteoste päästmist sõja jalust jne. 1919.a. juulis, kui veel Vabadussõja lahingud käisid, korraldati suur eesti kunsti ülevaatenäitus. Sellega tunnistas noor riik kunsti tähtsust rahvusliku eneseteadvuse loomisel. Näitus andis ülevaate kunsti arengust alates J. Kölerist. 1918.a
aasta lõpul samanimelise kunstikooli. Aastatel 1919-1940 sai selles koolis oma hariduse enamik eesti väljapaistvamaid kunstnikke. "Pallase" kunstikooli esimene juhataja oli K. Mägi, tema surma järel A. Vabbe ja seejärel skulptor Anton Starkopf. 1925. aastal loodi Kultuurkapital, mis aitas parandada kunstnike majanduslikku seisundit jagades toetusi ja stipendiume. 1920. aastaks jõudis eesti kunsti radikaalsem osa Euroopa avangardiga enam-vähem samale arengujoonele. Eesti kunsti üldisemas arengus kahe maailmasõja vahelisel ajal võib küllalt selgesti eristada kahte etappi: 1920. aastad, kui levib avangardistlik kunst peamiselt laiuti seda "lahjendades" ja 1930. aastad, mida iseloomustab avangardi suhteline taandumine. 1920. aastate algupoolel pärinesid eesti kunsti peamised eeskujud Saksamaalt, kus näiteks Berliini dada oli veel palju radikaalsem ja tormilisem.
annaabi.ee 
