Nad arvasid, et hing võib kehast lahkuda ning siirduda teistessegi olenditesse. Usuti, et magamise ajal lahkub kehast hing, kuid tuleb tagasi, aga kui inimene sureb, siis lahkub hing igaveseks. Samuti arvati, et hing asub terves kehas, eriti üksikutes organites nagu peas, südames, veres ning kui neid haavata, siis hing lahkub ja inimene sureb. Tolle aja inimesed uskusid et kõigil ja kõigel on hing ehk loodus on hingestatud. Selline mõtteviis on omane kõigile algelisel arenemisastmel olevatele hõimudele. Usuti, et elu kestab ka peale surma ning sellest uskumisest arenes välja surnute hingede austamine ehk esivanemate kultus. Samuti usuti erinevatesse olevustesse ja nende eksisteerimisele. Usuti, et kui voolid näiteks kivist loomakuju, saad endale nähtamatu võimu looma üle. Samuti usuti erinevatesse haldjatesse ja nõidadesse, kellele ohverdati ning toodi erinevaid ande. Tähtsateks muutusis ohvripaigad, jumalate kujud, pühad hiied, mäed, jõed ja järved.
mõjuvale jõule, püüdes säilitada oma liikumisolekut; survena niivõrd, kuivõrd seesama keha, jäädes vaevaga alla temale vastupanevale takistusele, püüab muuta selle takistuse olekut." Kui keha hakkab mingite põhjuste tõttu kiiremini või aeglasemalt liikuma, siis avaldab see keha inertsjõudu, kuid see inertsjõud on rakendatud teistele kehadele, nimelt nendele, mis muudavad esimese keha liikumisolekut. Füüsika kaasaegsel arenemisastmel ei tea me ühtki mateeria avaldust, mis oleks ilma inertsita. (Putilov 1962: 36-38) Ehk siis Newtoni I seadus kõlab järgmiselt: Objekti liikumishulk on võrdne tema massi ja kiiruse korrutisega. Kui 50 kg kaaluv isik jookseb 10 meetrit sekundis, siis on tema liikumishulk 50 kg x 10 m/s = 500 kg m/s. Sel juhul on liikumishulga ühikuks kilogramm meetrit sekundis. Paigalseisva isiku liikumishulk on 0.
on avalikuks saanud, on ta teatavasti proosat eelistanud värsile. Tema enesemääramine on lähtunud lihtloomulikust, tema elamuslaad on peesinud argipäevases: tema omapära on sobinud hõlpsamini sidumatusse sõnavabadusse kui mõõdetud rütmis ilutsema ja kunstlikke häälikkavatsusi instrumenteerima. Aga teiselt poolt on siiski tähelepandavad ka ta värsimaitse taolised puhangud. Tõsi küll, need on keelmatult ilmsiks pääsenud alles ta täitsa eneseteadlikul arenemisastmel. Igatahes ei ole sõna ,,kandlemängija" mitte ainult omandanud ta proosameeleolude lüürilist tõusu tõlgitseva tähenduse. Käesoleva sajandi teisel kümnel on nii mõnigi kord märgata olnud Tammsaare lauseliikumise luulelist rütmistumist peaaegu värsikõnele liginevaiks võrranditeks ja kõnehäälikute puhtilukõlalises mängus, ja seda liiatigi ta proosaminiatüüride kogus ,,Poiss ja liblik". Oma võimistes teadlik, on Tammsaare ,,Noortest hingedest" (1907) saadik oma proosateksti
võrdlemisi vähe. Tähendab, külakogukondade iseäruseks oli maaomandi kollektiivne vorm põlluharimine moodustas majandusliku korra aluse. Sääraseid külakogukondi iseloomustas tööstuse ja põlluharimise ühendatus, linna ja küla veel jagunemata ühtsus. Kogukondade ühendamine toimub algul väikeses ulatuses; sääraseid väikesi koondisi oli Niiluse orus mitukümmend. Jõesüsteemi ühtsuse tõttu võidi Niiluse orus tootlike jõudude veel väga madalal arenemisastmel luua suureulatuslik irrigatsioonimajandus. Üksikute piirkondade väikevürstid või juhid püüdsid vallutamise teel ühendada tervet rida kogukondi. Säärased koondised tekkisid muistses Egiptuses kas lühemaks või pikemaks ajaks, kuid lõpuks kujunes siiski võrdlemisi püsiv liit IV aa. lõpul. Egiptuse keeli nimetati neid kogukondade koondisi "sepa'deks" või "sepat"(kreeklased nimetasid neid hiljem "nomos'teks"). Piktograafilises kirjas tähistati seda sõna märgiga, mis kujutas
annaabi.ee 
