Aastal lõpetatud Kaheksas sümfoonia. Mahleri teostele on üldiselt iseloomulikud suured dramaturgilised kontrastid ning muusikalise materjali pikk sümfooniline arendus. Tema sümfooniad ketsavad kuni poolteist tundi. Richard Straussi varajane looming sarnaneb varasemate muusikaloojate loomingule. Programmilise muusika rajajaks peetakse Hector Berliozi. Straussi helilooming hõlmab peamiselt sümfoonilist ja ooperimuusikat. Ajapikku muutusid helilooja poeemid arendatumaks ja pikemaks. Ooperimaailmas tekitas tõelise tormi Straussi ooper ,,Salome" . Impressionism- Impressionismi mõiste pärineb maalikunstist, Monet'ilt. Impressionism tähendab muljet. Impressionistlik muusika pööra erilist tähelepanu instrumentidele ja orkestri kõlavärvidele. Impressionistlik orkestrikäsitlus tõi endaga kaasa süvenenud tähelepanu peentele nüanssidele, detailirikkuse ja sillerdava koloriidi. Kahtlemata kõige mõjukam
O.c-d esitati teistes teatrites kui prantsuse muusikalist tragöödiat (tragédie lyrique), viimasel oli privilegeeritud seisund ja paremad finantsilised tingimused (koor, ballett, orkester, uhke lavakujundus). O.c esimesed autorid on 1750. ja 1760. aastatel Jean-Jacques Rousseau (,,Külanõid", 1752) ning Philidor (,,Tom Jones",1765) ja Monsigny (,,Desertöör", 1769). 1780. aastatel muutub o.c muusikaliselt arendatumaks, ooperis esinevad ka ulatuslikumad aariad, orkestripartii on mitmekesisem ja rohkem välja töötatud (osaliselt ka Glucki Pariisis ettekantud ooperite mõjul). Näit Grétry ,,Richard Lõvisüda" (1784; avamäng seotud järgneva ooperiga, meenutusmotiivi kasutamine). O.c üks alaliik on pääsmisooper (keegi päästetakse ooperi lõpus raskest olukorrast), sinna kuulub ka juba mainitud ,,Richard Lõvisüda"). 1790. aastatel kujuneb välja veel üks o
O.c-d esitati teistes teatrites kui prantsuse muusikalist tragöödiat (tragédie lyrique), viimasel oli privilegeeritud seisund ja paremad finantsilised tingimused (koor, ballett, orkester, uhke lavakujundus). O.c esimesed autorid on 1750. ja 1760. aastatel Jean-Jacques Rousseau (,,Külanõid", 1752) ning Philidor (,,Tom Jones",1765) ja Monsigny (,,Desertöör", 1769). 1780. aastatel muutub o.c muusikaliselt arendatumaks, ooperis esinevad ka ulatuslikumad aariad, orkestripartii on mitmekesisem ja rohkem välja töötatud (osaliselt ka Glucki Pariisis ettekantud ooperite mõjul). Näit Grétry ,,Richard Lõvisüda" (1784; avamäng seotud järgneva ooperiga, meenutusmotiivi kasutamine). O.c üks alaliik on pääsmisooper (keegi päästetakse ooperi lõpus raskest olukorrast), sinna kuulub ka juba mainitud ,,Richard Lõvisüda"). 1790. aastatel kujuneb välja veel üks o
annaabi.ee 
