läbi epidermi peremehe kudedesse tungivale spetsiaalsele väljakasvule; tüüpiline näit. roosteliselaadsetel (Uredinales). Arbuskulid, arbuskules - põõsjad või koraljad *seeneniidi tipuharud, mis tekivad taimerakus *arbuskulaarsetes mükoriisades. Arbuskulaarsed mükoriisad, arbuscular mycorrhizas - *mükoriisade üks põhitüüpe, tekivad sammaldel ja rohttaimedel ikkesseente (Zygomycota) osavõtul; iseloomulik on *arbuskulite ja *vesiikulite teke taimejuure rakkudes; varem kasutatud ka nimetust - vesikulaar-arbuskulaarsed (VA) mükoriisad või endomükoriisa. Askogeenne (seeneniit või rakk), ascogenous - kottseente (Ascomycota) *sugulise paljunemise tsüklis tekkiv spetsiaalne *kaksiktuumaline *seeneniit või rakk, mis paneb aluse ühe või mitme *eoskoti tekkele. Askogoon, ascogonium - *emasgametangium kottseentel (Ascomycota) . Askoom e. askokarp, ascoma - kottseente (Ascomycota) spetsialiseerunud *viljakeha,
arbuskuleid, või ka vesiikulid. Hüüfid on vaheseinteta. Peremeestaimed: sammaltaimed, enamus sõnajalgtaimede rühmi Kõik paljasseemnetaimede rühmad, enamus katteseemnetaimede rühmi. AM on fülogeneetiliselt vanim mükoriisa tüüp põhilised tunnused esinesid juba 400 miljonit aastat tagasi vanaaegkonnas Ordoviitsiumis peamiseks anatoomiliseks tunnuseks on põõsasjalt harunenud seenehüüfide e. arbuskulite esinemine taimejuure rakkudes. Arbuskulid tekivad juure parenhüümkoe rakuvaheruumides kasvavate seenehüüfide kõrvalharude tungimisel läbi juure rakukesta. Arbuskulit moodustav seenehüüf tungib läbi juure rakukesta, kuid mitte läbi plasmalemma -rakumembraani. Arbuskuli eluiga onumbes üks nädal.Siis arbuskul kollapseerub ning tihti seeditakse juureraku poolt ära. AM võib esineda ka põielaadsete struktuuridena juure rakkudes või
tungida ka oluliselt väiksematesse mikropooridesse kui suudavad taimejuured. Seetõttu taluvad mükoriisaga taimeisendid äärmustingimusi (põuda, toitainete vaegust jm) paremini kui sama liigi mükoriisata isendid. Hüüfide ehk seeneniitide paiknemise järgi võib mükoriisat jagada üldjoontes kaheks: arbuskulaarne mükoriisa ehk endomükoriisa ja ektomükoriisa. Arbuskulaarse mükoriisa anatoomiliseks tunnuseks on põõsasjalt harunenud seenehüüfide ehk arbuskulite esinemine taimerakkudes. Arbuskulaarse mükoriisa puhul juure pinnale seeneniidistikku ei arene ning taime juurekarvakesed säilivad. Mullas moodustab seen üksikutest hüüfidest koosneva võrgustiku, mis toimib peremeestaime lisajuurestikuna, moodustades selle massist kuni 15%. Kuigi hüüfid ei ulatu taimejuurtest eriti kaugele, võivad need ühendada taimejuured ühtsesse võrgustikku. Arbuskulaarmükoriisat moodustavate
annaabi.ee 
