mängib läbi klassikalisi luulereegleid. Kirjutab sonette, haikusid jne). 18. Jaan Krossi looming. Tegutses alguses literaadi ja noore tõlkijana. Palju loomingut: kõigepealt luuletaja, seejärel proosakirjanik, esseistika, näidendivormis tekstid .Esimene raamat Alma Vaarandiga (1957). Krossi loomingu periodiseerimine: luule ja proosavaheline piir. Ka need omakorda jaganevad kaheks allperioodiks. Kirjutas arbujalikku luulet. Algusest peale irooniline, intellektuaalne, mõtlemine ja konstrueerimine. Kross on 1960ndate alguses uue noore suuna näitaja (Rummole nt). Krossilik sulaaja luule: ,,Söerikastaja" (1958), ,,Kivist viiulid" (1964), ,,Lauljad laevavööridel" (1966). Muutus saabub ,,Vihm teeb toredaid asju" (1969) ajalugu muutub isiklikumaks. Pöördub sagedamini konkreetselt Eesti ja rahvuslike teemade poole. Rahvuslik kultuurilugu tuleb kõigepealt luulesse.
Uno Laht – Variant lähtub nõukogulikust satiirist – bürokraatia hukkamõist jm. Sellise satiiriga astub ta 50ndatel aastatel üles ja see kerib sotsiaalsete teemade suunas väga selgelt. Ilmi Kolla – Ta pakub intiimsemat, lüürilisemat varianti. Lehte Hainsalu Paul Haavaoks Jaan Kross – Kross oli noorelt vangilaagrisse sattunud tegelane, kes tuli 50ndate keskpaigas tagasi. Laagris kirjutab arbujalikku luulet ning loominus toimub järsk muutus. Ta hakkab kirjutama luuletusi, mida on võimalik tol hetkel avaldada. Ühelt poolt ta lähtub Uno Lahetüüpi satiirist, kuid teisalt tuleb sisse ka poliitilist allegooriat, soovi kuidagi sekkuda ühiskonna küsimustesse ja kui võtta ette „Söerikastaja“ raamatu, millega ta debüteeris, siis sedatüüpi luule on ka kuidagi kontekstuaalsem kui lüüriline luule. Krossi varasema
Stiil meenutab uuemat rahvalaulu. Luuletaja teise kogu "Elupuu" käsikiri valmis 1943. aastal, kuid jäi segaste aegade tõttu ilmumata. Luuletajana alustas Betti Alver taas 1960. aastatel. Tema looming mõtiskleb enda ja rahva saatuse üle. 1966 ilmus kogu "Tähetund". Mõtteluuletused nagu "Tähetund" ja "Tuulde räägitud" kutsuvad inimest aususele ja eneseväärikusele ning rõhutavad luuletaja suurt missiooni. Stiil meenutab jälle tema varasemat, arbujalikku luulet. Sellest ajast pärineb ka tema lasteluuletus "Tulipunane vihmavari". Kogu ,,Eluhelbed" ilmus 1971. a, "Lendav linn" 1979. a. 1960.-70. aastatel kasutas ta rohkesti mütoloogilist ainestikku ja nimesid. Luuletus "Tuulelapsed" lähtub G. Suitsu Tuulemaa-sümboolikast ja väljendab austust Eesti suurte loojate vastu. (,,Laugelt lennake, tuulelapsed, üle Laiuse mäe. Lennake Riidmal ja Rupsil, rukkimerel ja metsadel. Peipsilt lennake läbi Võnnu, kus kõneles kerkokell. Lennake Võrus,
annaabi.ee 
