ideedevaheliste suhete puhul. Iga tõsiasja vastand on samuti võimalik, sest sellest ei tulene mingit vasturääkivust ja seda võib meie mõistus kujutleda sama hõlpsalt ning selgelt, justkui vastaks see tegelikkusele sama hästi. Väide, et päike homme ei tõuse pole vähem arusaadav ega sisalda endas rohkem vastuoksusi kui väide, et ta homme tõuseb." Klassikaline seisukoht Võib väita, et just ideedevaheliste suhete tõttu saame mõista aprioorsust ja paratamatust. Üks võimalik viis arutleda: Kui leidub analüütilisi väiteid, mis väljendavad ideedevahelisi suhteid, siis saab nende tõeväärtust teada aprioorselt, ehk kogemusest sõltumatult, kuna nende tõeväärtus pole määratud ära ühegi fakti poolt maailmas. Ning kui nende tõeväärtus pole määratud faktide poolt, siis ükskõik milline maailm ka poleks, jääb nende tõeväärtus ikka muutumatuks. Seetõttu väljendavad sellised väited paratamatuid tõdesid.
eitades. Sünteetiliste otsustuste korral on vaja lisaks vasturääkivuse seadusele ka teist printiipi, kuid ükskõik millisest printsiibist ka ei tuletataks, alati tuleb seda teha vasturääkivuse seaduse kohaselt. Kant jagab sünteetilised otsustused kogemusotsustusteks ja matemaatilisteks otsustusteks. Kogemusotsustus ei saa tema arvates olla analüütiline, sest sellisel juhul ei pruugita oma mõistele leida kinnitust kogemuselt. Kant rõhutab aprioorsust ehk puhtast arust ja puhtast mõistusest tulenevat tunnetust mõlemas kogemuse liigis. Sellega ta üksiti ka kaitseb oma seisukohta, et metafüüsika on filosoofiline tunnetus. Teisisõnu räägib ta tunnetusest, mida minu arvates võib iga indiviid täiesti erinevat tunnetada, sest metafüüsika jääb füüsikalise reaalsuse ja teadusliku maailmapildi raamest väljapoole jäävate usu ja ilmutustega seonduvate üleloomulike nähtuste sfääri. Et iga üks võib
Nii ei valitse oma käitumist ka tegelane, kelle seest nagu tõuseks esile mingi temast sõltumatu mehhanism. Vetemaa loodud maailmas ei ole tegelaste käitumine mitte niivõrd tahte ega seesmise veendumuse tulemus kui mingi paratamatus, nimetatagu seda kas «iseliikuvaks masinavärgiks», «sundseisuks». «vabajooksuga kulgemiseks», «absurdseks isevoolu mehhanismiks» või veel kuidagi teisiti. Niisiis ei tunnistata siin mingisugust aprioorsust isiksuse kõlbelistes veenetes, vaid käitumises valitseb stiihiline, automaatne tegevus. Erakordse käitumise, nagu tapmise, reetmise või surmaga silmitsi seismise, madaldab argiteoks just tegelaste emotsionaalselt neutraalne seisund; siin pole pahelisust ega kangelaslikkust, on vaid argine ja proosaline inimtegevus. Alles hilisemast süümest leiame püüdu käitumist mõtestada kas siis eetilistest ja sotsiaalsetest kriteeriumidest või koguni determineeritusest lähtudes
annaabi.ee 
