meeter" on ühe meetri pikkuse jäik tähistaja. Samas "S-i pikkus ajal t" on ühe meetri mittejäik tähistaja: meie maailmas tähistab see ühte meetrit, ent mõnes teises maailmas, kus S-i kuumutatakse ning see paisub, tähistab see mõnda teist pikkust. Kuid S fikseerib väljendi "üks meeter" osutuse ja seega teavad selle väljendi defineerijad, et lause "Varras S on ajal t ühe meetri pikkune" on APRIOORSELT tõene. Seega on tegemist näitega aprioorsest ja kontingentsest tõest. Kasutatud kirjandus Audi, R. 2003. Epistemology: A Contemporary Introduction to the Theory of Knowledge, 2ed. Routledge Ayer, A. J. 1999. `Aprioorsus'. Tähendus, tõde, meetod: Tekste analüütilisest filosoofiast I. Toim. J. Kangilaski, M. Laasberg. TÜ Kirjastus Hume, D. 1748. An Enquiry concerning Human Understanding. Kripke, S. 2001. Nimetamine ja paratamatus. TÜ Kirjastus Morton, A. 2001. A Guide through the Theory of Knowledge, 3ed. Blackwell
01.020. Aposterioorne tunnetus ei saa anda teadmisele ranget üldisust ja paratamatust. Parimal juhul võib sellest allikast pärinev tunnetus saavutada induktsiooni abil tingliku ja suhtelise üldisuse. Niisiis on kogemuse alusel võimalik väita üksnes seda, et seni kogetu põhjal pole me täheldanud kõrvalekaldeid sellest või teisest reeglist. Kui meil on aga mõni selline teadmine, millest ei saa olla mingeid erandeid, mis on rangelt üldine ja paratamatu, siis saab see pärineda vaid aprioorsest allikast. Kanti käsitluse kohaselt ongi üldisus ja paratamatus aprioorse teadmise kindlad tunnused ning viimasega lahutamatult seotud. Metafüüsika kui “sealpool kogemust asuv tunnetus” (lk. 19) saab selle jaotuse kohaselt kuuluda üksnes aprioorsete teaduste hulka. Ja kuna tema objektideks on entiteedid, mis jäävad väljapoole võimalikku kogemust, siis peab metafüüsika olema ka puhas tunnetus, s.t. ta ei saa üldse sisaldada aposterioorsest allikast pärinevaid komponente
Maailm on seaduspärane - aga: Selle seadused pärinevad meist endist, me kanname need maailmale üle. Kui me tahame neid seadusi leida, siis mitte maailmast, vaid meie vaimust tuleb neid otsida! Looduse seadused pärinevad meie tunnetusvõime aprioorsetest vormidest. Seaduspärasus (võimalik) tegutsemises pärineb meie tahtevõime aprioorsetest printsiipidest. Võime, kõige üle selle otstarbekusest lähtudes otsustada, pärineb meie reflekteeriva otsustusvõime aprioorsest printsiibist. Mõned lõpetavad märkused peaksid näitama otsustusvõime erilist kohta ja tähendust. (1) Üksnes otsustusvõime annab meile võime maailmas kui ühtses tervikus orienteeruda. Otsustusvõime õige kasutus on hädavajalik ja üldiselt nõutav. Me kasutame seda ka "terve mõistuse" nime all. (2) Otsustusvõime on teoreetilise ja praktilise mõistuse , looduse ja vabaduse valdkonna vahel asuv ühendav lüli. Ta aitab teoreetilist mõistust looduse lõppeesmärkidest lähtuvas
annaabi.ee 
