evidentsus, iseenesestmõistetav kehtivus. Sellepärast uurib Kant kõigepealt, kuidas matemaatika üldse võimalik on. Seda teeb ta „Puhta mõistuse kriitika“ esimeses osas, mille pealkiri on „Transtsendentaalne esteetika“. „Esteetika“ all mõistab Kant õpetust tajumusest ehk, nagu ta ise ütleb, „kaemusest“. “Puhta mõistuse kriitika” (1781) uurib puhta süstemaatilise tunnetuse võimalusi ja püüab anda mõistusele (aprioorsele) kindla koha tunnetuses. Kant leiab, et meie tunnetusvõime on jagatud kaheks: alamaks - meeleliseks (võime meelelisteks kaemusteks) ja kõrgemaks mõistuslikuks (võime mõelda). Tunnetuse aprioorse osana leiab ta: 1. Kaemuse aprioorsed vormid on ruuma ja aeg. Need võtavad meie aistingud kokku ruumilis-ajaliseks ühtsuses. Tänu neile on võimalikud sellised teadused nagu matemaatika ja füüsika. 2. Mõistuse vormid on kategooriad ja neile vastavad otsustusvormid. Need asetavad
reeglid 2-4 moodustavad omaette terviku + võrrelge seda Descarte?`i seisukohaga kainest inimarust ja selle rakendamisest (Arutlus meetodist I osa 1 lõik) 1. Aprioorne on puhtast arust ja puhtast mõistusest tulenev tunnetus, mida ei saa võtta kogemusega. Seejuures ei saa seda võtta nii sisekogemusega ega ka väliskogemusega, milleks on füüsika algtõed. Aprioorne tunnetus on metafüüsiline tunnetus. Posteriori on vastupidine aprioorsele, ehk tunnetus posteriori põhineb kogemustel. Näiteks õelda, et siin toas on külm on poesterioorne tunnetus, esiteks sellepärast, et see põhineb tunnetusel, ma ei saa väita ennem seda tuba külmana olevat kui ma pole seda tunnetanud ning teiseks, et see tundub ainult minule külm, mõni teine kes on suure külmaga harjunud võib see tuba tunduda palav.
Objektiivsele otstarbekusele rajatud vaatlus on teleoloogiline. Otsustusvõime kriitika teise osa moodustab seetõttu teleoloogilise otsustusvõime kriitika. 2. LÕPPSÕNA KOLMELE KRIITIKALE Tunnetus, tahe (tegutsemine) ja otsus (tundeline ja mõistuspärane) on need kolm teed, millel meie inimlik mõistus võib omandada talle antud seisundi looduses. (1) Puhta mõistuse kriitika uurib puhta süstemaatilise tunnetuse võimalusi ja püüab anda mõistusele (aprioorsele) kindlat kohta tunnetuses. Ta leiab, et meie tunnetusvõime on jagatud kaheks: alamaks - meeleliseks (võime meelelisteks kaemusteks) ja kõrgemaks mõistuslikuks (võime mõelda). Tunnetuse aprioorse osana leiab ta: 1. Kaemuse aprioorsed vormid: ruumi ja aja. Need võtavad meie aistingud kokku ruumilis- ajaliseks ühtsuses. 19 2. Mõistuse vormid: kategooriad ja neile vastavad otsustusvormid
annaabi.ee 
