Võrreldes filmi ,,Detsembrikuumus" ja 2007 aasta aprillirahutust Tallinnas, siis leidub seal nii ühiseid kui ka erinevaid jooni. Suur sarnasus on see, see nö. rõhutud rahvas tuli tänavale. On teada ka, et aprillirahutust ei planeerinud ainult Eestis elavad vene rahvusest elanikud, vaid sellele aidati ka piiri tagant, Venemaalt kaasa. Suureks erinevuseks võib lugeda seda, et 1924 riigipöördekatse oli läbi viidud tulirelvadega ning seal sai palju inimesi surma. Õnneks aprillirahutuste ajal seda ei juhtunud, hukkus ainult üks inimene. Erinevuseks saab arvata ka seda, et 1924 üritati korraldada korralik riigipööre, aga 2007 aastal kutsuti vene noori lihtsalt tänavatele märatsema, aga jumal tänatud, et asi kaugemale ei arenenud, kuna suur rahvamass on tavaliselt rumal ja kui mingisugune loll oleks karja etteotsa roninud ja nad Toompeale oleksid roninud, oleks võinud asi päris koledaks minna.
Ka sõdade pidamises on uued võimalused: kübersõjad. Tungitakse sisse riiklikesse veebi- lehtedesse ja muudetakse sealt tulevat infot. Näiteks Venemaa tungib Eestisse ning tele- ja raadiomastid on hävitatud, internet on ainuke võimalus info saamiseks ja kui igal pool on kirjas, et Eestis on võim vahetunud ning kuskilt ei kuule ka vastupidist, siis inimesed usuvadki seda. Mitmeid kübersõja juhtumeid oli mullu aprillirahutuste ajal, kui paljud veebilehed olid ära häkitud, näiteks Hansapanga koduleht oli maas. Eesti peaks panustama rohkem küberkaitsele ja osavamaid häkkereid peaks riik teenistusse võtma. See oleks siiski päris suur risk, sest kes teab kas needsamad kaitsjad oma riigile selga ei pööra ja ise hoopis riigi vastu ei hakka tegutsema. Lõpuks arvan ma, et kui sellist keskkonda nagu internet poleks kunagi tekkinud, saaks me kõiki tegevusi ikkagi sooritada
Ka sõdade pidamises on uued võimalused: kübersõjad. Tungitakse sisse riiklikesse veebi- lehtedesse ja muudetakse sealt tulevat infot. Näiteks Venemaa tungib Eestisse ning tele- ja raadiomastid on hävitatud, internet on ainuke võimalus info saamiseks ja kui igal pool on kirjas, et Eestis on võim vahetunud ning kuskilt ei kuule ka vastupidist, siis inimesed usuvadki seda. Mitmeid kübersõja juhtumeid oli mullu aprillirahutuste ajal, kui paljud veebilehed olid ära häkitud, näiteks Hansapanga koduleht oli maas. Eesti peaks panustama rohkem küberkaitsele ja osavamaid häkkereid peaks riik teenistusse võtma. See oleks siiski päris suur risk, sest kes teab kas needsamad kaitsjad oma riigile selga ei pööra ja ise hoopis riigi vastu ei hakka tegutsema. Lõpuks arvan ma, et kui sellist keskkonda nagu internet poleks kunagi tekkinud, saaks me kõiki tegevusi ikkagi sooritada
Samas, kui juba kerge reziimiga ajateenistusest üritatakse hoiduda, mis juhtub siis, kui seda karmistada? Kas keegi üldse tuleks kohale? Üheks põhjuseks, miks pole motivatsiooni, on see, et Eestit ei ohusta otseselt keegi. Selle all ma mõtlen seda, et mitte ühegi riigi armee pole meil piiri ääres ootamas, millal me oma sammu astume. Kaudne oht tuleb küll Venemaalt, kuid seda ei võeta piisavalt tõsiselt, kuna ,,meil on ju NATO selja taga". Hea näide ohutundest on aprillirahutuste ajast. 29.aprillist kuni 11.maini laekus politseile 3716 sooviavaldust kodanikelt, kes soovisid saada abipolitseinikuks. Inimesed nägid oma silmaga, kuidas nende kodulinna hävitati ning see sundis neid tegutsema. Paljud sündmused siin maailmas toimuvad just sellepärast, et inimesed mõtlevad, et kui mitte mina, kes siis veel? Nii koguneb piisav hulk ühe eesmärgiga inimesi, kes muudavad maailma. Paljusid meist poleks, kui Vabadussõjas poleks osalenud inimesi,
Ma ei häbene nutta. Sadu lämmatab. Kuidas maksujõuetuna elama jääda ühiskonnas, kus kõik maksab? Kodutute arv aina suureneb. Kaks ühekäelist meest on tule ääres, nad on seal vanasti nad põletavad alet. Neil pole nuga; pole saabast, mille sääres. Veel pole õigust, ammugi siis valet. Maarjamaa, sa oled mu leib ja mu liha. Sa oled mu nälg ja mu viha. Ma tean, et iialgi ei leina mind turuplatsi uhke sammas. Ma ei häbene nutta. Sadu lämmatab. Aprillirahutuste kahjude hüvitamiseks kulub kuni 22 miljonit eesti krooni. Tulevik ei tule tagasi ja minevik ei nihku edasi. Oi kuidas keeb ja kihiseb elu kraater. Asjadest mõelda on aega ainult tagantjärgi. Inimesed poleks halvad, kui neid ei kihutaks elamuste ja erutuste põhjatu ja painajalik nälg, mis ei lase meeltel peeneneda, tundeil terveneda ja tõekspidamisi tekkida. Ma ei häbene nutta. Sadu lämmatab. Oktoobri lõpu seisuga oli registreeritud töötus tööturuameti andmetel 2,1
Nagu eelpool juba selgus, muutub politseinik eriti agressiivseks ning kontrollimatuks siis, kui ta on nii-öelda ohuolukorras. Lahenduseks politseivägivallale oleks ametnike pidev psühholoogilise valmisoleku testimine. Või siis regulaarsed vestlused psühholoogiga, et märgata võimalikke ohumärke. Kindlasti toetan argumenti, et politseivägivalda ei tohi maha vaikida. Kui on probleem, peab selle lahendama, mitte peitma. Eestis tõstatus politseivägivalla küsimus minu arvates päevakorda aprillirahutuste ajal 2007. aastal, kui vene päritolu märatsejad väitsid, et neid piinati ning nende põhiõiguseid piirati. Minu arvates tegutses politsei aprillirahutuste ajal äärmiselt professionaalselt ning tegi kõik, et rahutused kontrolli alla saada. Pean silmas, et tehti kõike, mida võimaldab politseinikele seadus. Tegutseti oma pädevuse piires. Politseivägivalda saab ära hoida, karmistades seadusi. Seadusest üle astunud ametnik tuleb võtta vastutusele ning tuleb see tuua ka avalikkuse ette
Antakse kontroll ja vastutusetunne suurele grupile üle. Saadakse sisemiselt tunne, et mina ei vastuta. Suur grupp tegutseb ja indiviidi vastutust ei tunta. Suurel massil on tugev intentiivsus kokkuvõttes. Ka massipsühhoosi puhul on neil hoiak enne väljakujunenud. Saab vaadata erinevate inimeste erinevat käitumist. On neid, kes aktiivselt rikuvad korda ning teised, kes on massi juures, aga hoiduvad kuritegelikust tegevusest rohkem või vähem. 2006.aastal aprillirahutuste ajal oli näha, et personaalne vastutus anti täielikult üle ning ei mõeldud sellele, et ka persooninga vastatakse millegi eest. Videotes on näha, et on osa, kes panevad toime rikkumise ning teised, kes ei pane. 5. Kriminaalseadus fikseerib selle, kas õpitud käitumine on kuritegelik või mitte tees on olulisem veel märgistamiseteooria juures. Kuritegeliku käitumise suhtelisuse kohta on see tees. Ei ole olemuslikku vahet kuritegeliku ja mittekuritegeliku käitumise vahel
annaabi.ee 
