Kanti poolt Kant: 1) Aprioorne tunnetus põhineb mõistusel ja on kogemustest sõltumatu, puhtast arust pärinev ehk tõsikindel. Aposterioorne ehk empiiriline tunnetus on aga kogemuslik, järeldused tehakse meeltekogemuste põhjal. Esimese puhul kasutame me teadmiseni jõudmiseks ratsionaalset lähenemist ehk eirame kõike meelte teel vastuvõetut ning lähtume objektide kirjeldamisel vaid nende kindlatele omadustele. Aposterioorse tunnetuse korral võetakse kõike meelte poolt tajutut tõesena, mis tähendab et uute kogemuste teel on võimalik uuritava objekti mõistet avardada. 2) Analüütiline ja sünteetiline otsustus on vastavalt aprioorsed ja aposterioorsed, esimene tuleneb meie mõistusest, teine kogemustest. Analüütiline otsustus ei avarda meie teadmisi subjektist, vaid väljendab juba teadaolevat subjekti üldmõistet ehk analüütiline otsustus
ning nende erinevus koos näidetega (Prolegomena § 1-2; vt ka lisamaterjal) Kanti arvates väljendus igasugune teadmine otsustusena. Nii jagas ta otsustused analüütilisteks ning sünteetilisteks. Analüütilised otsustused on selgitavad ning ei avarda meie teadmisi, nt kolmnurgal on kolm külge. Sünteetilised seevastu avardavad meie teadmisi, nt mõni film on õudne. Omakorda sünteetiliste otsustuste seas eristas Kant aposterioorseid ja aprioorseid otsustusi. Aposterioorse otsustuse kohta võib öelda, et ta ,,põhinev kogemustel" ning aprioorne otsustus on ,,kogemusest sõltumatu". 2. Tuua ära mõlemad Hegeli määratlused abstraktse mõtlemise kohta. Lisada oma arusaam nende kohta + mis on otsustus (määratlus) Oma teoses ,,Kes mõtleb abstraktselt?" toob Hegel abstraktse mõtlemise kohta mitu määratlust, mis väljenduvad kahes näites. Esimest määratlust kehastab mõrtsuka näide. Sel
mis sarnaneb seisundile, milles ta on, kui talle esitatakse mingi stiimul. Ei ole täpsustatud, kas see on aju-või vaimuseisund, ei ole täpsustatud, milles on see sarnasus. Seega ei saa öelda, et aistingutel oleks vaimseid omadusi. Seega ei eelda identsuse osapoolte tuvastamine vaimsete omaduste olemasolu. Kontignentne samasus. Samasusmaterialistid artulesid järgmiselt: me avastame, et tähistame sama asja kahe eri mõistega. Seega on tegemist aposterioorse samasusega. Samuti pidasid samasusmaterialistid seda samasust kontingentseks – vaimuseisundid ja ajuseisundid juhtuvad olema identsed, kuid nad ei pruukinud olla identsed. Smart: niivõrd kui „järelkujutis“ või „valu“ on protsessi raport, on ta raport protsessist, mis juhtub olevat ajuprotsess. Samasusteoreetikute järgi on vaimu ja ajuseisundi vahel aposterioorne ja kontingentne samasus ja mitte analüütiline samasus. Saul Kripe samasusest
annaabi.ee 
