vähemalt seeläbi, et tõuseb kogu rühma leitavus kiskja seisukohalt). Siiski siiski - "päris" agregatsioonid pole hüpoteesi töötamiseks vajalikud, piisab, kui sugulased (nt ühe ema järglased) pole üksteisest väga kaugel, mis piiratud levimisvõimega putukate puhul sageli nii ka on. Ka on võimalik et putukad, kelle populatsioonis tekkis keemilise kaitstuse mutatsioon , said olla agregeerunud seetõttu, et neil oli muul põhjusel varem juba tekkinud kiskjaid ehmatav välimus. Aposemaatilisus tähendab seda, et lisaks mittesöödavusele viivatele kaitsemehhanismidele, on elukatele evolutsioneerunud ka selline välimus, mis annab potentsiaalsele kiskjale teada (signaliseerib), et kõnealusel saakloomal need kaitsemehhanismid on. Tüüpilisel juhul on aposematismi puhul tegemist hoiatusvärvusega, st enamasti ereda kontrastse silmatorkava värvusmustriga, mida kiskjad kas instinktiivselt või õppimise tulemusena väldivad. Pole vist
Kiskjatele suunatud signaalid: 1)petmine a)krüptilisus - peidulisus (“siin ei ole kedagi”). Loom tegutseb varjatult, väldib häälitsemist, müra, oma lõhnu jms, n: paljud loomad toituvad vaid pimeduse, põõsaste, paksu rohu vms. varjus. b)maskeering – putukas oksa moodi, värvus sulandub, ei paista silma c)tähelepanu kõrvalejuhtimine, n: paljud linnud teesklevad vigast, et pesa kaitsta. d) Mimikri – olen ohtlik või mittesöödav, n: liblikate „silmad“ 2) aus hoiatamine a)aposemaatilisus, olen ohtlik, silmatorkav. Saakloomadele suunatud signaalid: a) peidulisus, n: hiilimine b)maskeering ja mimikri, n: jääkaru valge kasukas, palvetajaritsika sulandumine keskkonda. Liigisisese suhtluse põhifunktsioon. Vastastikku kasulik suhtlus ja manipuleerimine. Liigisisene suhtlus on eelkõige teise isendi manipuleerimine. Vastastikku kasulikku suhtlust esineb vähe, ainult pigem sugulaste vahel. Liigisisene pettus. Odavad versus mittevõltsitavad signaalid, näiteid nendest. Valeinfo
teiste suluspesitsejate võtteks on aga pesarüüstajat hirmutada oma usjat kaela väänutades ja mao kombel susistades. ausad signaalid saakloomadel – petusignaalidest erinevad ausad signaalid sellega, et siin ei püüta potentsiaalset kiskjat petta, vaid edastada talle oma olemasolust ausat, tõest informatsiooni. Kõigi ausate signaalide puhul on tegemist hoiatamisega, mida tähistatakse sellise terminiga nagu aposemaatilisus – meetodi funktsiooniks on edastada kiskjale sõnum: „olen sulle tõeliselt ohtlik”. Kuigi see sõnum langeb praktiliselt kokku mimikri sõnumiga, ei ole siin tegemist pettusega, vaid antud loom ongi ka tegelikult ohtlik, omades näiteks mürki süstivaid astlaid, mürgihambaid, mürginäärmeid või muid potentsiaalsele kiskjale ohtlikke atribuute. Näiteiks sobib tuua astlaga herilaste ärritavalt musta-kollasevöödilise keha, mürgise lepatriinu või puukonna
annaabi.ee 
