(plesiomorfne, apomorfne, autapomorfne, sünapomorfne). Tunnuse seisundeid saab jagada vanemateks ja uuemateks. See on fülogeneesi rekonstrueerimisel hädavajalik. Vanemad homoloogiad on need tunnusseisundid, mis olid olemas juba ühisel eellasel. Vanemaid tunnuseid nim plesiomorfseteks. Uuem seisund on kujunenud plesiomorfsest tunnusest ja annab infot põlvnemissuhte kohta. evolutsiooniliselt nooremat seisundit nim apomorfseks. Plesiomorfne ehk vanem seisund. Apomorfne ehk uuem seisund. Autapomorfne – unikaalne Sünapomorfne – ühine apomorfne apomorfne 12. Mis on mono-, para- ja polüfüleetiline rühm? (Tooge näiteid!) Milline neist on fülogeneesipuu oluline koostisosa? Monofüleetiline rühm ehk klaad on rühm, millesse kuulub viimane ühine eellane ja kõik tema järglased. Vt pilt – A ja B ning nende ühine eellane
kui areng on läinud suunas A-st C poole, on A plesiomorfne tunnus; B on A suhtes apomorfne, kuid C suhtes plesiomorfne; C on igal juhul apomorfne. 8.3.1. Tunnuste polariseerimine. Selle kindlakstegemist, milline tunnus on plesiomorfne ja milline apomorfne, nimetatakse tunnuste polariseerimi- seks ehk tunnuse argumenteerimiseks. See on otsustava tähtsusega kladisti- lises analüüsis. Mingi tunnuse (organi, selle osa, vms.) puudumist võiks pidada plesio- morfseks, olemasolu - apomorfseks. Kuid me teame paljude organite ja struk- tuuride taandarengut või kadumist evolutsiooni käigus; seda nimetame tun- nuse reversiooniks. Polariseerimist võime teostada n.ö. oletuse korras, lähtudes varem esitatud hüpoteesidest, oletustest; see on kahtlase väärtu- sega argumenteerimine. On oletatud, et sageli esinev tunnus peaks olema plesiomorfne, harulda- sem aga apomorfne. Teatakse aga hulgimalt vastupidiseid näiteid.
väärtusega, on see väga informatiivne tunnus. Tunnuse kasutamine või ignoreerimine – radikaalseim kaalumisviis Kaalumine enne ( a priori ) – suhteliselt subjektiivne või pärast ( a posteriori ) analüüsi – kasutusel kladistikas. 14. Kladistika e. fülogeneetiline süstemaatika Kladistikas vaadatakse tunnuse seisundeid ajalooliselt kujunenuina. Varem esinenud, evolutsiooniliselt vanemat tunnust nimetatakse plesiomorfseks , sellest kujunenud homoloogset, hilisemat, apomorfseks . See selgub analüüsi käigus, milline tunnus on apo, milline plesiomorfne. 15. Feneetiline süstemaatika Klassifitseerib organisme üleüldise sarnasuse alusel, põhineb oletusel, et üldine sarnasus, eriti morfoloogiline, kajastab piisavalt hästi uuritavate organismide seoseid. Reaalsuses tähendab see konvergentsi mitteküllaldast arvestamist: organismide sarnasuse peamine põhjus on tõesti nende ühine päritolu, aga sarnasusest ei tulene alati nende ühine päritolu. 16
annaabi.ee 
