Lõpp ja algus olid üksteisele väga lähedal. Uus algus oli oodatud, aga ka hirmutav. Kõlapinda leidis ka Nietzsche õpetus Dionysosest: 'tragöödia sünd vaimust', mida samastatakse veneliku stiihiaga. Poetiseeriti dionysoslikku - tundelist, joovastuslikku. Olulised olid ka erinevad antinoomiad, nt kaos ja kord, aga Nietzsche ei kandnud neid üle ajaloole nagu venelastel kombeks oli (Dionüüsosliku ja apollonliku antinoomia kannavad Ivanov ja Merekovski üle Ida ja Lääne vastandusele.), samuti puudub tal dionüüsosliku paatose massiliikumine. Nietzsche oli pigem individualist, luges masse nõrkade pelgupaigaks ja kohati isegi hoiatab masside eest. Räägitakse Venemaast kui noorest kultuurist ja vaevamata kultuurimälust. Näiteks veel Bloki "Humanismi häving" väidab, et 19. sajandiga lõppevat humanismi ajastu, viimasteks kandjateks nimetab Goethet ja Schillerit
Freudi arusaamine müüdist on seega näide kirjanduse mõjust prototüüpse ettekujutuse loomisel müüditeemade kohta. Nietzsche, Friedrich Wilhelm (1844-1900) kirjutas teose ,,Tragöödia sünd muusika vaimust" mis käsitleb tragöödiaga seoses ettehaaravalt neid teemasid, mille juurde müütide uurijad (Jane Harrison, James Frazer, Gilbert Murray) mõnevõrra hiljem pöördusid tragöödia, müüdi ja rituaali suhteid. Tungide mõju kultuuri ja kunsti tekkele esitas ta apollonliku ja dionüüsosliku alge vastandamise kaudu: N järgi tekkis tragöödia nende kahe alge, Apollonilt pärit ratsionaalsuse ja Dionysoselt pärit ekstaasi koostoimes. N nägi kreeka tragöödias müüdi ülimat avaldumisvormi, milles väljendub müstiline ja ekstaatiline kogemus. Tragöödia mõju suhtes tõstis ta esiplaanile esteetilise külje, mida seletas kunsti metafüüsilise olemusega. Eetilise aspektina lisandub sellele kaastunde ülev mõju, kuid tragöödiast saadavat
Apollonile ja Dionysosele toetudes arendab välja apolliinliku elulaadi ja kunsti/kultuuri idee ja teiselt poolt dionüüsusliku idee. Apollon kui teaduse, loova kunsti ja käsitöö jumal on seotud nö kasimuse, korra, sümmeetria, enese kontrollimisega, ohjeldavad, hoiavad inimesi raamides. Dionysos kui veinijumal on seotud joovastuse, hävingu, prassimise aga ka traagilisusega. Kreeklaste elus ja maailmas vaheldusid need kaks elutunnetust pidevalt. Apollonliku kunsti kandjaks on Platon ja Sokrates nemad surusid Dionysosliku elukultuuri alla, vaikisid maha. Teame antiikkultuuri kui Platoni ja Sokratese poolt moraliseeriva heategevusfilosoofiana. Ta isel oma töös lähemalt neid apolliinlikku ja dionüüsosliku elutunnetust. Hilisemad kunstiteoreetikud on öelnud, et käis selline võitlus, ei pea paika. Vaatama sellele on Nietzche mõistepaar läinud käibele tänapäeva kunstimaailmas
annaabi.ee 
