Vastasel korral oleks see “tühi” mõtlemine: “Mõtted ilma sisuta on tühjad […]” (A 51 / B 75). “Materiaalse” momendi inimtunnetuses moodustavad aistingud: värvid, helid, kujud, lõhnad jne. Niivõrd aga kui vorm iseendast jääb oma sisu suhtes autonoomseks, saab inimlik tunnetus- võime teha mõtlemise enda kui muutumatu tunnetusvormi oma uurimuse esemeks ning kujundada selle kohta aprioorseid, seega universaalseid, paratamatuid ja apodiktilisi väiteid. Vormina mõistetud mõtlemine võib saada range teaduse esemeks. Kuid vormina mõistetud mõtlemine jääb alati toetuma meelelisusele, kust pärineb selle sisu, ja seetõttu ei saa too üldine ja paratamatu tunnetus küündida kaugemale meelelisuse piiridest. Teisest küljest, niisamuti kui mõtted ilma kaemusteta on tühjad, on ka (nii jätkub eelpool tsiteeritud lause) “[..]aistingud ilma mõisteteta […] pimedad (sõgedad – blind)” (A 51 / B 75).
Millised on kindlad struktuurid? Mida kujutavad endast puhtad arumõisted, mida meelelisusele rakendatakse ja kust neid tuleb leida. 21.a.prg. LOE! 22. prg. Kokkuvõttev tekst. Kaemuste seostamine põhjuslikkuse printsiibi kaudu. 5. seminar. Prg. 39. Lisa puhta loodusteaduste juurde. Kategooriate süsteemist. Süstemaatilisus tähendab siin, et teadus on süstemaatiline siis kui erinevad väited üheks tunnetuseks kokku koondada – rida objektiivseid ja apodiktilisi väiteid (eraldi seisvad ehk pole teaduse tingimuseks) ja teaduse süstemaatiliseks tingimuseks saavad alles siis kui leiame printsiibi, kuidas saame eraldiseisvaid väiteid tuletada. Siis moodustavad nad terviku. Siis saame süstemaatilisuse(väited alluvad ühele printsiibile), mis on teaduse üheks tingimuseks. Kaks vastandmõistet: süsteem ja agregaat - agregaat on ilma süsteemita teadmine ehk eraldiseisvad seostamata väited. Sellise seose loomine on mõtlemine – me allutame ühtesid
Modaalse loogika (modal logic) tekkele viinud küsimustega tegeles juba Aristoteles. Ta uuris paratamatust ja võimalikkustning käsitles ka süllogisme, milles esinevad nii paratamatud kui ka võimalikud väited. Aristotelese panust arendati edasi antiikajal ning skolastikute poolt, ent siis jäi see küsimuste ring tähelepanu alt välja kuni XX sajandi alguseni. Erandiks oli G. W. Leibniz (16461716), kes tegeles võimalike maailmade küsimusega.2 Traditsioonilises loogikas uuriti apodiktilisi, problemaatilisi ning assertoorilisi lauseid. Tehti vahet, kas kõneldakse de re (ld `asjast'), st maailmast või de dicto (ld `öeldust') st sellest, mida öeldi. Apodiktilised laused ei ole mitte need, mille tõesus on paratamatu, vaid need, mis on tõesed parajasti siis, kui teatud lause tõesus on paratamatu. Problemaatilised pole mitte need, mille tõesus on võimalik, vaid need, mis ütlevad millegi kohta, et selle tõesus on võimalik
annaabi.ee 
