kolm aastat, enne kui söandas kontserdilavale astuda. Prominentse muusikaarvustaja Eduard Hanslicki arvamus kõlas põrmustavalt: "Muusika, mis haiseb kõrvus". Mina usun, et viiulikontsert oli kulminatsiooniks, kuna tegmist on ühe maailmakuulsa viilulikontserdiga. Mina ei ütle mitte ühtki halba sõna selle kohta. Ma pole küll eriline viiuli fänn ega austaja, kuid see esitus oli piisavalt hea ja jättis mulle hea mulje. Pealvaatajad oli kontserdiga väga rahul ja korduvad aplausid koos jalgade prõmmimisega olid meeletud. Minu arvates tulid kõik esinejad enda osadega väga hästi toime, mingisuguseid suuri möödapanekuid ma ei näinud. Kuna ei ole muusika alal mingi eriline asjatundja, ei oska ka nii väga kriitilise pilguga jälgida kõikide esitajate tegemisi. Üldmulje kontserdist oli väga hea, kõik laabus sujuvalt ning publikule tundus see olevat vägagi meeldiv elamus. Lauljate hääled
keiser pidi seda pakkuma. Pärast etendust ei lahkunud publik areenilt, sest siis sõitsid lavale heeroldid, kes pildusid rahva hulka kingitusi. Kingitused varieerusid eksootilistest provintsikaupadest kuni kinnisvara ja laevadeni. Nii mõnigi päevavaras lahkus areenilt rikka mehena. Näitemängud ei olnud keisririigi ajal enam mitte lihtsalt meelelahutus, vaid võimalus jälgida rahva meeleolusid ja tabada pingeid. Amfiteatrites tehti poliitikat istekohad, aplausid kõik selline ütles rohkem kui mõni õukonna dokument. Algul jäi Nero varju, ta looz oli varustatud kardinatega ja rahvas ei teadnud kunagi, kas princeps oli isiklikult kohal või mitte. Hiljem Nero mõistis, et rahvas armastab teda ja ta vaatemänge ja vaatas etendusi avatud rõdult. Et rahva armastust võita, lasi Nero rajada Tiberi paremale kaldale omaenda tsirkuse, mis oli mõeldud ka gladiaatorite võitluse, armastatuima meelelahutuse, pakkumiseks.
Analoogne eesmärk oli ju ka Arnold Schönbergi algatusel Viinis 1918. aastal loodud Muusika Privaatesituse Ühingul, kus nii aplaus kontserdil kui arvustuste ajakirjanduses avaldamine olid rangelt keelatud (Cook 2005: 134–135). Siin tuleb kontrast džässmuusika tavadega eriti selgelt esile – džässis on publik olulise partneri rollis, seega džässikontsert ilma publikuta või vaikiva publikuga on täiesti kujutel- damatu. Vastupidi, džässikontsertidel on tavaks aplausid pärast iga õnnestunud soolot või isegi soolo sees, mingi eriti vaimuka repliigi peale. Sellise “publiku peegelduse” fenomeni tähtsusele džässimprovisatsioonis viitab ka Walther Ludwig Bühl oma artiklis “Komposit- sioon, improvisatsioon ja grupiindentifikatsioon džässis” (Bühl 2004: 176). Kuigi kaasajal esinevad ka elukutselised qin’i mängijad sageli tavalise publiku ees, siis isegi
annaabi.ee 
