· Sisutihedam ei raisata aega sõnade otsimiseks · Funktsionaalsem puudub jutustaja · Komplitseeritum tegelane annab edasi autori ideoloogiat · Korrastatum · Esteetiline- stiilist lähtuv R.Jakobsoni kommunikatsiooni mudeli järgi (teksti analüüsimisel kasutada seda): · Referentsiaalne funktsioon - Kontekst proloog, epiloog, seletab sündmust · Ekspressiivne funktsioon - Saatja räägib iseenda kohta · Apellatiivne funktsioon - Saaja+publik, teine tegelane. 2 saajat: mõjutab teda · Faatiline funktsioon - Kontakti loomine + säilitamine kõnetused, nimede nimetamised, noogutused · Metakeeleline funktsioon - Kood seletatakse mingeid sõnu, nähtuseid, mõisteid. Keel keele taga. · Poeetiline funktsioon - Teade poeetiline funktsioon Dialoog ehk kahekõne on kahe või enama isiku kõnelus. Dialoogi aluseks on enamasti
kirjalikult täiesti erinevad. Kirjapilt on nimefunktsiooni jaoks oluline ja koosneb äratuntavatest elementidest. Kirjapilt tagab nime püsikindluse, kirjapilt tihti on ainus identifitseerimise vorm, kiri säilib paremini kui kõne. Tähtsam on see, kuidas nimi kirjas on, kui et kuidas seda suuliselt öeldakse. Kui nimi on tähis, kas tal on keelega mingi seos? Kas ta kuulub mingisse keelde? Nime keeelsus tuleb enda jaoks läbi mõelda. Nime keelsust tehakse kindlaks: kõige lihtsam on apellatiivne päritolu (sisaldavad mingeid tähti vms) kas ta vastab foneetilistele struktuuridele (eesti keeles muganenud nimed teistest keeltest), iseloomulikud tunnused (eesti kohanimedel kindlad lõpud). Ebakindlaks teeb nime etümoloogia, see ei ole adekvaatne kriteerium, aga on üks võimalus. Võime sattuda segadusse, sest Eesti nimed on paljud laenatud ja mugandatud. Võimalik läheneda keelsusele ka sel alusel, et nime
remarktekst). See kõne on sisutihedam, komplitseeritum ja korrastatum. Kõne on allutatud ühele teemale, sellega luuakse fiktsionaalne maailm. R. Jakobson: kommunikatsiooniprotsessi kuus funktsiooni: · referentsiaalne konteksti tutvustus vaatajale. Renessanssteatris on kõnes palju vihjeid kontekstile, millega luuakse fiktsionaalne maailm; · ekspressiivne saatjaga enesetunne, mõtlemine ja suhtumine, tegelane peab ennast avama; · apellatiivne lausungid, millega püütakse saajat mõjutada. Teade teisele tegelasele on ühtlasi teade saajale. Teate topeltroll; · faatiline kõne, mis püüab säilitada kontakti saajaga, vaataja tähelepanu teravdamiseks ja ergutamiseks; · metakeeleline seotud koodi/keelega, tavaliselt tagaplaanil, kerkib esile siis, kui kontakt on häiritud; · poeetiline. Lisaks on teatrikõne komplitseeritum, alati on mitu autorit ja adressaati. Autor,
annaabi.ee 
