Vastastikustest sõnalaenudest on tekkinud Pikk kriiva (maastik Ida-Virumaal), кузик (Venemaal segunenud nimi Jõetagune kuusik). Iisaku omapärane mikrotoponüümika. 4. Kohanimede struktuur. Topoformandid. Kohanimede struktuuris on välja kujunenud 2 jaotust: diakrooniline ja struktuuriline jaotus. Diakroonilist kasutatakse nimeuurimises traditsiooniliselt. Determinant – grammatilises mõttes põhisõna, apellatiivid ehk nimetused, mis tähistavad koha liiki (jõgi, järv, mets, küla). Oma otseses tähenduses olevad apellatiivid on nimetavas käändes. Kui determinanti nimes pole, on see elliptiline (ellips = väljajätt) nimetus, mis on tüüpiliselt asustusnimed, kasutatakse ainult atribuuti. Teoorias on elliptilised nimed olnud alati determinandiga, aga tänapäeval sünnivad kahepalgeliseks, st võivad olla determinandiga või ka mitte
Rahvakeeles determinante dubleeritakse: lähedased nimed pannakse kokku. Kui determinant nimes puudub, siis räägitakse elliptilisest nimest. Ellips e väljajätt. Arvatud, et nimed determinandita on vanad nimed, tänapäeval on asutusnimedel on determinant juurdemõeldav. Loodusnimedes on elliptilisust vähem, aga võimalik. Kui põhiosa determinandiga kokku, siis tekib põhi, mida ei saa ära jätta. Küla ei pruugi alati küla tähendada. Nime täiendosa atribuut võivad olla apellatiivid, isikunimed ja teised kohanimed. Ka järjendid, millest etümoloogiat läbi pole võimalik näha. Determinant alati tagajärjendis, atribuut alati eesjärjendis. Balti areaalis selline tavalisem. On piiripealne nähtus terminnimed nimed, kus just kui atribuuti pole, on vaid determinant, aga käibib kohanimena nt linn, aga mõeldakse Tallinnat, Tartut. Tavakeeles lihtne viis millelegi viidata kui kontekst on selge. Sellest on arenenud kohanimesid. Ka teisi jaotusi: järelkomponendid.
sarnaselt (määruse rollis), nt Süües kasvab isu. 6. Nimisõna e substantiiv - Substantiiv tähistab esemeid, olendeid, nähtusi, mõisteid jne ning vastab küsimustele kes? mis? 5 Morfoloogiliselt on nimisõna käändsõna, kandes arvu ja käände tunnuseid. Süntaktiliselt on tegemist iseseisva sõnaga, mis võib esineda väga paljude lauseliikmete funktsioonis, põhiliselt siiski aluse ja sihitisena. Alaliigid: 1) üldnimed e apellatiivid (märgivad teatud objektide klassi, rühma). Need on kas laiema või kitsama tähendusega üldistused. 2) pärisnimed e proopriumid (märgivad teatud klassi üksikesindajat, üht individuaalset asja või olendit, on konkreetsed). Üldnimed võib jagada sisu alusel: 1) abstraktsed ja konkreetsed sõnad (nt au vs aken). Vastandus toimub meelelise tajutavuse/tajumatuse alusel; 2) elusat või elutut tähistavad sõnad (elus või elutu referentsiga), nt loom vs tool;
annaabi.ee 
